Anu Piirimaa: uppudes ujujaks

Anu Piirimaa, Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži õppedirektor Foto: Erakogu

Ma ei tea, kas keegi on sellisel viisil proovinud ujumist selgeks saada, loodetavasti mitte, kuid praegune aeg sunnib meid ühel või teisel moel säärases eksperimendis osalema.

Peaaegu iga päev loeme või kuuleme meediast lugusid inimestest, kes vabatahtlikult või olude sunnil on pidanud oma elus kannapöördeid tegema.

Eriolukorra esimesed nädalad võisid paljudel tekitada tunde, et lained löövad üle pea kokku, päästerõngast ei ole ja appi pole ka kedagi kutsuda, sest ümberringi on samasugused uppujad. Kõik õpilased, tudengid, õpetajad ja õppejõud pidid kohe olema valmis ujuma kui kalad vees digitarkuse voogudes.

Loodetavasti ei ole mugav elu enne koroonat meid nii palju mõjutanud, et me ujumise peale isegi mõelda ei julge, vaid laseme end uuel ajastul vastupanuta põhja vedada.

Majutusettevõtted, kaubanduskeskused, restoranid ja reisibürood olid sunnitud uksed sulgema ja õudusega jälgima, kuidas nende aastaid kivi kivi haaval ehitatud "majakad" mäslevatesse voogudesse kaovad. Loomeinimesed ja sportlased seisid nõutult "kaldal" ega teadnud, mida selle süllesadanud puhkusega peale hakata.

Lastevanemad märkasid aga üllatusega, et nad on aastaid olnud rohkem kellegi töökaaslased kui abikaasad ja lastevanemad. Inimesed, kes ei osanud ettegi kujutada, kuidas oleks võimalik nende ametis kaugtööd teha, olid nüüd sunnitud kodukontoriga leppima. Ka meedikuid tabas šokk.

Kogu ühiskond oli kui halvatud ja hoidis hinge kinni.

Siis hakkasime aga järjest kuulma lugusid, kuidas meie inimesed ei ole alla andnud ega loobunud võitlusest, vaid püüavad sellest halvavast olukorrast väljapääsu leida. Virumaa kolledžis oleme oma tudengitele alati sisendanud, et diplom üksi ei taga edu, lisaks on elus vaja olla ettevõtlik, valmis muutusteks ja kohanemiseks uute olukordadega. Tudengite ettevõtlikkuse ning loovuse arendamiseks on õppekavadesse lisatud mitu õppeainet: ettevõtlus, meeskonnatöö ja juhtimine ning prototüüpimine.

Just praegu on ideaalne aeg proovida teha midagi täiesti teistmoodi, saada uusi kogemusi, õppida uut ametit või hakata teistmoodi elama.

Juba oleme kuulnud, kuidas ettevõtted muudavad oma toodangu sortimenti ja kohandavad seda uute oludega, inimesed võtavad vastu ja proovivad uusi ameteid, restoranid-kohvikud pakuvad toidu kaasaostmise võimalusi ning kõik, kes on suutnud käivitada e-poe, on päästerõngale juba päris lähedal. Inimesed katsetavad ja kogevad asju, millest nad on võib-olla juba ammu unistanud või mõelnud, kuid alati on puudu jäänud kas ajast või julgusest. Elu, mida enne peeti mõeldamatuks, on nüüd saanud reaalsuseks.

Nii saab iluteenindajast lüpsja, ehitajast tunnustatud keemik või kokast tubli IT-spetsialist. Kaks viimast näidet on võetud kolledži ajaloost, tõsi küll, ajast enne koroonat, kuid ikkagi elust enesest. Mõnele on need kannapöörded ajutised ja juhuslikud, kuid teised teevad selle muudatuse oma elus teadlikult ning leiavad just nii oma tõelise kutsumuse. Igal juhul on praegune aeg selleks sobilik.

Keegi tark inimene on kunagi öelnud, et muretsemine on nagu kiiktoolis kiikumine: see kulutab su energiat, aga ei vii sind kuhugi. Muretsemine halvab meie tegutsemisvõime ja võtab võimaluse elada reaalajas. Ettevõtlikkus ja suutlikkus muutustega kohaneda on andnud inimestele võimaluse keerulistest aegadest ja rasketest oludest võitjatena välja tulla. Loodetavasti ei ole mugav elu enne koroonat meid nii palju mõjutanud, et me ujumise peale isegi mõelda ei julge, vaid laseme end uuel ajastul vastupanuta põhja vedada.

12. mail ETVs eetris olnud saates "Suud puhtaks" tõdesid osalejad eesotsas saatejuht Urmas Vainoga, et olukorras, kus paari kuuga on Eestis kadunud tuhandeid töökohti, on kõige põletavam küsimus nii koolilõpetajatele kui töö kaotanutele "Mida minna õppima?".

Tasub põhjalikult kaaluda, mis on need võimalused, mis tagavad kindlustunde tööturul nüüd, kus peame järjest rohkem harjuma mõttega, et koroonaviirus ei kao meie hulgast päriselt enam kunagi ning meil tuleb õppida elama selle kõrval. Täiendusõpe, ümberõpe ja kohanemine uute oludega on praegu olulised märksõnad.

Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledž on juba üle kümne aasta pakkunud töötavatele inimestele üle Eesti võimalust kaugõppe vormis oma teadmisi täiendada. Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus sessioonõpe on kujunenud populaarsemaks kui päevaõpe. Sellele on suuresti aidanud kaasa paljude e-kursuste olemasolu.

Viimased kaks kuud on õppimisvõimalusi veelgi paindlikumaks muutnud ka päevaõppe tudengitele. Distantsõppe kaudu on mugav õppida just siis, kui töö- ja pereelu võimaldab. Kolledžil on tihedad suhted töötukassaga ning nende koolituskaardiga on võimalik õppida nii üksikuid aineid kui ka eri mooduleid. Samuti saab toetust osalemiseks tasemeõppes.

Tänapäeval ei ole midagi erandlikku selles, kui kutse- või kõrgkoolis õpivad koos nii vanemad kui lapsed. Paljud lastevanemad said kodukontoris töötades paralleelselt meelde tuletada ka põhikoolis või gümnaasiumis õpitut, kui tuli olla abiõpetajaks oma üldhariduskoolis õppivatele lastele. Nüüd on aeg koos kaaluda ja otsustada, milline päästerõngas endale edasiseks valida.