/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2020/05/25/13118821t1ha57e.jpg)
Lüganuse valda Uljaste järve lähedusse kavandatava põlevkivikaevanduse uuringud on taas kord ere näide selle kohta, kuidas põrkuvad majandustegevuse ja kohaliku kogukonna huvid. See toimub juba eos, mil Kiviõli Keemiatööstus taotleb Lüganuse vallalt alles nõusolekut uuringuteks.
Ühelt poolt paistab siit vastuolu ka selles, et elanikud soovivad võimalikult head elujärge, milleks on vaja töökohti loovaid ettevõtteid. Kui kohalik kogukond seisab Eesti eri paikades üha tugevamini ja valjuhäälsemalt põhimõtteliselt vastu kõikvõimalikele suurematele ettevõtmistele, olgu selleks näiteks tselluloositehas või Rail Baltic, siis pärsib see paratamatult ka majanduskasvu. Paraku ei tule heaolu kasv ega maksud riigieelarvesse kusagilt mujalt kui ettevõtlusest ja seejuures on tavapärane ka loodusressursside kasutamine. Küsimus on, kuidas seda tehakse.
Teine asi on, et kohaliku kogukonna huvidega arvestamine on muutumas aasta-aastalt üha rohkem normaalsuseks. Eriti veel nende ettevõtete puhul, mille minevik ei ole keskkonna seisukohast puhas kui prillikivi. Kiviõli Keemiatööstusel, kes on aastakümneid ümbruskonda tossutanud, tuleks eriti arvestada, et nende kõikvõimalikud uued plaanid on eriti kange luubi all ja tonti peljatakse ka siis, kui ta ei kavatsegi tuppa tulla.
Tööstusettevõtetel ei ole keskkonnaalast usalduskrediiti kunagi liialt palju ja seni, kuni mineviku vead on heastamata, on keeruline uutele plaanidele toetust leida.