Kui tarbijakindluse ja suhteliselt terveks jäänud sisemajanduse poolest võiks Eesti loota üsna kiirele taastumisele, siis tõeliseks miljardi euro küsimuseks on saamas see, kuidas läheb meie SKPst  ligikaudu 75% moodustaval väliskaubandusel.

Algus ei ole paljulubav. Märke eksportiva tööstuse hoo raugemisest võis leida juba eelmisel aastal, kuid selle aasta I kvartalis sattus sektor lõpuks ka langusse. Sektori lisandväärtus vähenes mullu sama ajaga võrreldes 2,4% ehk samasuguses suurusjärgus ekspordiga. Seejuures saab II kvartali kukkumine olema ilmselt oluliselt sügavam. Kui märtsis langes Eesti tööstustoodang 9%, siis aprillis juba 17%.

Kuigi probleeme on süvendanud energeetikatööstuse probleemid, ei ole olukord kuigivõrd parem ka töötlevas tööstuses: märtsis vähenes seal tootmine 7%, aprillis 15%. Suurematest tegevusaladest on tootmine järsult kukkunud elektroonikatööstuses, ent ka metalli- ja masinatööstuses, mööblitööstuses ja mitmel teisel tegevusalal. Ainsad tegevusalad, mida tootmismahtude langus märtsis ja aprillis ei puudutanud, olid keemia- ja tilluke farmaatsiatööstus.

Veel süngem pilt avaneb, kui vaadata konjunktuuriuuringuid. Kui tööstusettevõtete kindlustunne oli madal juba enne kriisi, siis nüüdseks on see langenud peaaegu sama sügavale, kui see oli hullu 2009. aasta kõige hullematel kuudel. 

Tundub, et praegu on kokku langenud Eesti tööstuse pikaajaline ja struktuurne ning ajutine koroonakriisist tulenev probleem. Võrreldes ka meiega sarnase elatustasemega riikidega, on Eesti tööstuse eripäraks olnud madal tootlikkus: siin toodetud kaup on lihtsakoeline ja siinsed ettevõtted on keskendunud madalalt tasustatud tootmisele, samas kui napib väärtusahela kõrgemas otsas paiknevaid töökohtasid, nagu tootearendus või müügitöö.