Need mõlemad on suuresti sotsiaalobjektid, mida ainuüksi ärilistel kaalutlustel järsult väheneva elanikkonnaga piirkonda ehitada oleks ülimalt riskantne. Kui see oleks väga tasuv äri, oleks need eelneva paarikümne aastaga juba valmis ja tooks omanikele kasumit. Ka tunduvalt suuremates omavalitsustes, kus elanike sissetulekud on suuremad kui Jõhvis, rajatakse jäähalle ja ujulaid kas suuresti riigi toel või omavalitsuse ja eraettevõtjate tihedas koostöös.
Jõhvis on Pargi keskusest paraku saanud pigem üks poliitilise võitluse tandreid, kus arendajale näib, et kohalik võim kiusab neid pahatahtlikult, ja võim omakorda esitab ultimaatumeid, sest talle tundub, et arendaja on vallal justkui naha üle kõrvade tõmmanud. Tagajärg on, et pole ei jäähalli ega ujulat. Ja sellises kaigaste kodaratesse loopimise õhkkonnas ei saagi tulla.