Me võime vaid aimata, mis konkreetselt Jõhvis toimunus ja toimuvas õiguskaitseasutustele ligimeelitavalt mõjub, seda enam, et kahtlasi ja imelikke asju on siin juhtunud pikema aja vältel, ent need pole seni ametivõimudes huvi äratanud. 

Arthur Seppernil on selles suhtes õigus, et kui politsei pilk ongi teravdunud kellegi konkreetsetele tegevustele, siis tõenäosus, et tähelepanu juhtijaks on olnud keegi asjaosalistest-poliitikutest, on päris suur. Ent sel juhul on ka valik neist, kes seda teha võisid, üsna lai. See, et poliitilisse võitlusesse kiputakse kaasama õiguskaitseasutusi, pole mingi uus trikk. Ja see on mõneti ka mõistetav.

Sa võid volikogus lõpmatuseni lärmi lüüa ja sigadustele tähelepanu juhtida, aga kui oled opositsioonis, siis saad vastuseks: "See on sinu arvamus ja sul on selleks õigus." 

Kui Jõhvis on pikemat aega juurdunud tendents, kus koalitsioon kindlustab oma võimu maksumaksja raha toel, luues oma liikmetele heapalgalisi munitsipaalameteid, siis tekib pigem küsimus, et kui see ei lõhna korruptsiooni järele, siis mis veel.

Ehk on aga seadusesilmal lõpuks hakanud piinlik olukorra üle, kus kõik ümberringi toimuva pärast pead vangutavad, samal ajal kui tema kõigest sellest rõhutatult mööda vaatab?

Kui prokuratuur ütleb, et nemad võimalikku menetlust ei kommenteeri, aga politsei ikkagi mõnede inimestega päevakajalistel teemadel vestleb, võib olla tegemist ka n-ö info kogumisega, mis lõpuks ei pruugigi ametlikuks menetluseks vormuda. Aga ehk annab lähitulevik kõigest toimuvast selgema pildi. Seda enam, et Jõhvi võimujagamise seriaali järjekordne osa on pooleli.