Keskkonnaühenduste soov on kujundada ühiselt Ida-Virumaal võimalikult vastupidav ja elamisväärne elukeskkond, kust inimesed ei oleks sunnitud lahkuma.
Elukeskkonna ehk õhukvaliteedi, põhjavee ja müraga on seotud küsimus, mis saab tulevikus põlevkivisektorist. Praegu on kõik osapooled ühel nõul, et pikaajaline selgus puudub ja see ei ole hea. Selguse puudumine muudab sisuliselt õnnemänguks nii ettevõtete investeerimisotsused, kohalike omavalitsuste eelarvestrateegiad, sektori töötajate tulevikuplaanid kui ka noorte inimeste haridustee ja isegi elukoha valikud.
Praegu oleme selles küsimuses veidi ummikus, sest osapooled räägivad üksteisest mööda. Ühed küsivad, kas üldse on mõistlik põlevkivienergeetikast tervikuna loobuda. Teised ütlevad, et see on möödapääsmatu ja lahtine on ainult küsimus "millal?".
Ebakõla põhjuseks on ilmselt erinevad eeldused selle kohta, kuidas käitub lähitulevikus süsinikukvoodi ja õli maailmaturu hind, mis juhtub keskkonnapoliitikas ja kui palju jaksab või soovib riik põlevkivisektorit toetada.
Vanasõnu laenates kuuleb tihti mõistlikku soovitust, et ära enne vana kaevu täis aja, kui uus valmis ei ole. Samas võib kehtida ka veidi vähem tuntud ja kurjakuulutavam ütlus: siis lähed kaevule kaant tegema, kui laps juba uppunud on. Tulevased arutelud peavad tagama, et mida tahes Ida-Virumaa majanduse arengute puhul sel aastal otsustatakse, ei ole see näiline üleminek tegelikkuses hoopis altminek.
Kardetud altminek ehk plaani puudumine või selle lühinägelikkus mõjutaks kõige valusamalt ja järsemalt otseselt põlevkivisektori töötajate elatustaset ning nende kaudu kaudselt ka terve maakonna toimetulekut. Juhul, kui protsessi käigus selgub, et suure keskkonnajalajäljega tööstus peab oma tegevust piirama hakkama, tekib vajadus ka praeguste suhteliselt kõrge palgaga töötajate õiglaseks üleminekuks inimese tasandil. Oluline on tagada, et inimeste pikaajalised eluplaanid ja näiteks nendega seotud kinnisvaralaenud ei satuks äkki massiliselt löögi alla.