Madis Vasser: Ida-Virumaa õiglase ülemineku esimene samm

Madis Vasser, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, huvikaitse ekspert

FOTO: Erakogu

Kui ma 19. juunil Kohtla-Järve kultuurikeskusesse jõudsin, oli Ida-Virumaa õiglase ülemineku protsessi tutvustamine juba alanud. Hilinesin, sest tulin pealinnast ja bussiga. Lisaks niigi hõredale graafikule oli koroonakriis ilmselt väljumisi veelgi harvemaks teinud.

See-eest oli mul võimalus mööda jalutada peagi valmivast uhkest Kohtla-Järve spordi- ja tervisekeskusest ning nautida ka kultuurikeskust ümbritsevat rohelist parki. Ilus algus tähtsale päevale ja maakonna tulevikku määravale teekonnale.

Kohtumisel olid kohal eri osapooled, keda kõiki puudutab Ida-Virumaa terviklik üleminek oluliselt väiksema keskkonnajalajäljega majandusele. Üldistades kogunesid laua ümber kohalikud omavalitsused, ministeeriumid, suurtööstuste esindajad, ametiühingud ning keskkonnaühendused. Eesmärk oli alustada algusest: arutada, mida mõista praegusel juhul õiglase all ja millele tahetakse üle minna.

Keskkonnaühenduste esindajana oli mul hea meel tõdeda, et nii erinevad osapooled jagavad tegelikult selles protsessis samu lõppeesmärke: et omavalitsused ei kaotaks elanikke, et valitseks selgus põlevkivitööstuse väljavaadetes ja et muutuvates sektorites praegu töötavatele inimestele oleks tagatud ka tulevikus töö ja ootuspärane elatustase.

Ida-Virumaa omavalitsuste liidu esindaja Hardi Murula väljendatud mure maakonna rahvaarvu pärast on mõistetav. Viimase 30 aasta jooksul on piirkonnast lahkunud üle 85 000 inimese − see on võrreldav terve Pärnu maakonna elanike arvuga. Eesti vanasõna "Tühi kott ei seisa püsti" on siin asjakohane.

Ühelt poolt on väheneva rahvaarvuga maakonnas keeruline hoida üleval endise mastaabiga avalikke teenuseid. Teisest küljest on väljakutsuv arendada ka vajalikke alternatiivseid majandusharusid, mis peaksid mingi aja jooksul eksisteerima koos praeguse tööstusega − see saab juhtuda ainult siis, kui on inimesi. Vastasel juhul kukuvad igasugused paberile pandud head ideed reaalsuses kiiresti kokku. Arutelupäeval kõlasid mõtted, et ülemineku fookuses peaksid kindlasti olema elukeskkonna ehk transpordiühenduste, kultuuri, avaliku ruumi ja avalike teenuste arendamine.

Keskkonnaühenduste soov on kujundada ühiselt Ida-Virumaal võimalikult vastupidav ja elamisväärne elukeskkond, kust inimesed ei oleks sunnitud lahkuma.

Elukeskkonna ehk õhukvaliteedi, põhjavee ja müraga on seotud küsimus, mis saab tulevikus põlevkivisektorist. Praegu on kõik osapooled ühel nõul, et pikaajaline selgus puudub ja see ei ole hea. Selguse puudumine muudab sisuliselt õnnemänguks nii ettevõtete investeerimisotsused, kohalike omavalitsuste eelarvestrateegiad, sektori töötajate tulevikuplaanid kui ka noorte inimeste haridustee ja isegi elukoha valikud.

Praegu oleme selles küsimuses veidi ummikus, sest osapooled räägivad üksteisest mööda. Ühed küsivad, kas üldse on mõistlik põlevkivienergeetikast tervikuna loobuda. Teised ütlevad, et see on möödapääsmatu ja lahtine on ainult küsimus "millal?".

Ebakõla põhjuseks on ilmselt erinevad eeldused selle kohta, kuidas käitub lähitulevikus süsinikukvoodi ja õli maailmaturu hind, mis juhtub keskkonnapoliitikas ja kui palju jaksab või soovib riik põlevkivisektorit toetada.

Vanasõnu laenates kuuleb tihti mõistlikku soovitust, et ära enne vana kaevu täis aja, kui uus valmis ei ole. Samas võib kehtida ka veidi vähem tuntud ja kurjakuulutavam ütlus: siis lähed kaevule kaant tegema, kui laps juba uppunud on. Tulevased arutelud peavad tagama, et mida tahes Ida-Virumaa majanduse arengute puhul sel aastal otsustatakse, ei ole see näiline üleminek tegelikkuses hoopis altminek.

Kardetud altminek ehk plaani puudumine või selle lühinägelikkus mõjutaks kõige valusamalt ja järsemalt otseselt põlevkivisektori töötajate elatustaset ning nende kaudu kaudselt ka terve maakonna toimetulekut. Juhul, kui protsessi käigus selgub, et suure keskkonnajalajäljega tööstus peab oma tegevust piirama hakkama, tekib vajadus ka praeguste suhteliselt kõrge palgaga töötajate õiglaseks üleminekuks inimese tasandil. Oluline on tagada, et inimeste pikaajalised eluplaanid ja näiteks nendega seotud kinnisvaralaenud ei satuks äkki massiliselt löögi alla.

Olukorda võib lahendada mitmeti, nagu näitab ka Tartu ülikooli analüüs: variante on täielikust kompensatsioonist kuni uue töökoha palgavahe hüvitamiseni. Variante on veelgi, kuid milline lähenemine täpselt valida, on arutelu küsimus.

Kindel paistab aga see, et aastakümnetepikkuse venitamise tagajärjel riigil praegu odavat lahendust ei ole. Põlevkiviõlitööstuse jätkamisel tuleb arvestada kümnetesse miljonitesse ulatuvate lisakuludega maksusoodustuste näol konkurentsivõime hoidmiseks, sektori sulgemisel soovivad ettevõtjad ja töötajad hüvitist.

Kuna Euroopa Liidus ette valmistatava õiglase ülemineku fondi maht on pandeemia tuules algse plaaniga võrreldes viis korda tõusnud, on Ida-Virumaa käeulatuses käima lükata maakonna tõeline transformatsioon.

Arutelud jätkusid 26. juunil riiklikus juhtkomisjonis, kuid ka kohalikul tasandil on kõigil huvilistel võimalik ja lausa soovituslik edaspidi kaasa lüüa Ida-Viru omavalitsuste liidu  kaudu.

Keskkonnaühenduste soov on kujundada ühiselt Ida-Virumaal võimalikult vastupidav ja elamisväärne elukeskkond, kust inimesed ei oleks sunnitud nüüd või ka tulevikus lahkuma, vaid nad tahaks hoopistükkis siia kolida. See eeldab aga pikaajalist mitmekesiseid lahendusi sisaldavat plaani, mis ei pane panuseid ühele, ebastabiilse turusituatsiooniga ja saastavale tööstusharule.

Tagasi üles
Back