JUHTKIRI Enesekiitusega tasuks piiri pidada

Jõhvi vene põhikooli staadion. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Räägitakse, et enesekiitmise raske töö tuleb ikka endal ära teha, aga ka sellega oleks mõistlik mõõdukaks jääda.  

Viimastel nädalatel on osa Jõhvi poliitikuid vallandanud sotsiaalmeedias ralli, kes neist rabab kaela võidupärja selle eest, et Jõhvi vene põhikooli staadion renoveeritud sai. Selle juurde käivad poseeritud pildid ja videokaadrid neist endist staadionil. Üks saadik tõi oma rollile kaalukuse lisamiseks jooksurajale isegi kirikuisa jalgrattaga läbi finišilindi sõitma. Justkui mõnes eriti üle võlli keeratud komöödiafilmis. 

See, et Jõhvis on nüüd esimene renoveeritud nüüdisaegne koolistaadion, on loomulikult hea.  Aga kohalikel poliitikutel on kohatu selle eest endale aupaistet otsida ja püüda jätta muljet, nagu see oleks sündinud nende isiklikust armust. Staadion nagu ka teised avalikud objektid ei valmi mitte nende endi, vaid kohalike maksumaksjate ja riigi raha eest. Poliitikute töö ongi teha valikuid, mille peale raha kulutada ja seista selle eest, et seda raha kasutataks võimalikult efektiivselt. 

Antud staadioni puhul ei tasu unustada, et selle rajamine läks planeeritust ligi poole kallimaks - 450 000 euro asemel kulus üle 700 000 euro ja ehituse aeg kujunes kaks korda pikemaks. Kui osad poliitikud kiidavad ennast, et nad "leidsid" vajaliku lisaraha, siis sisuliselt tähendab see, et midagi muud tuli ära jätta või edasi lükata. 

Kui juba rohkem kui aasta enne järgmisi kohalikke valimisi on vallandunud selline eneseupitamine, võib kerge õudusega vaid ette kujutada, mis edaspidi saama hakkab.