Olev Mihkelson "Sõna on vaba"

Viru maakohtu kohtunik Olev Mihkelson.

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Jätkuna portaalis Objektiiv avaldatud kolumnile "Mida tähendab valge dressipluusi sõnum "Sõna on vaba"" ja Tartu ülikooli Eetikaveebi artiklile "Ajakirjandusvabadus" soovin samuti arutleda selle üle, kas meedias esitatu puhul tuleb alati lähtuda põhimõttest "sõna on vaba", kas sõna peab alati olema vaba või vastuolu korral teise põhiseadusliku õigusega tuleks seda piirata.

Põhiseaduse § 45 annab igaühele õiguse vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda põhiseadusega tagatud õigust saab piirata ainult seadusega! Kas see tähendab, et kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud? 

Kas olukorras, kus meediaväljaannete puhul valitseb tihe konkurents ja võideldakse ellujäämise nimel ning seetõttu aeg-ajalt ei kohkuta tagasi ka nn alternatiivsete faktide avaldamisest, tuleb jätkuvalt lähtuda seisukohast "sõna on vaba"? Kas ajakirjandusvabadus ja sõnavabadus on sünonüümid?

Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p 1.2. kohaselt teenib ajakirjandus avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta. Kas me saame väita, et kõik ajakirjanduses avaldatu teenib meie õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta?

Ajalehtede-ajakirjade konkurents ja võitlus ellujäämise nimel on ainult üks põhjus, mis seab kahtluse alla, kas seal avaldatud sõna on alati vaba või on see kallutatud huvigrupi suunas. Kohalikele omavalitsustele kuuluvate ajalehtede puhul võib-olla ajalehe ainus eesmärk kiita võimulolijaid ja laita opositsiooni!  

Maakondlike ajalehtede puhul ei ole ehk nii määrav konkurents ajakirjandusturul ning mõnel puhul võib rääkida, et konkurents konkreetses maakonnas maakondlike uudiste edastamisel puudub. Samas tuleb ka maakondlikul lehel võidelda lugejate eest ja lugejate arvu säilitamiseks peab ajaleht müügikõlblik olema. Nii lähtutaksegi aeg-ajalt põhimõttest "skandaal müüb".

Kohalik ajakirjanik kurtis kord, et lugejaid ei huvita enam politseiuudis "Mees peksis naist". Samas kui aga juhtub vastupidi, et vägivallatseja on hoopis naine, siis seda uudist loetakse ja selle uudise juurde võib siis lisada, et "muu hulgas vägivallatseti sel päeval ka veel viie naise kallal", mida muidu võib-olla juhtumite rohkuse tõttu tähele ei pandaks.

On ka kurdetud, et maakondlik ajaleht ei pidanud müügikõlblikuks ja keeldus avaldamast maakondliku kooli pakutud uudist, et nimetatud kool oli koolidevahelisel üritusel edukas, motiivil, et see uudis ei huvita laiemat hulka lugejaid. Kui aga samal koolil on "probleem", läheb see lugejatele hästi korda. 

Kui „skandaale“ parajasti ei jätku, siis on alati ise võimalik väike skandaal välja mõelda. Siinjuures on kõige olulisem leida skandaalile kõlav pealkiri - sisu kipub aeg-ajalt napiks jääma.

Ajakirjanik, kes on tavapäraselt meediaettevõtte palgatöötaja, on/võib olla oma tegevuses piiratud tööandja nõudmistega. Seega on ta valiku ees: kirjutada kõmulugu, mis võib suurendada lugejate huvi või kirjutada artikkel, mis on vastavuses ajakirjanduseetikaga- tõene, aus ja igakülgne teave.    

Seega võiks järeldada, et sõna ei ole alati vaba! Nagu märgitakse Tartu ülikooli Eetikaveebi artiklis "Ajakirjandusvabadus": "Avaldatavate uudiste ja arvamuste valikut mõjutavad näiteks meediaväljaande eraettevõttest omaniku majanduslikud ja poliitilised huvid, kanali iseloom, kontekst ja väljendusvahendid ning soov tagada endale võimalikult suur publik. Selliste mõjude tulemus võib olla kitsas ja ebaadekvaatne infolevik ning erinevate arvamuste ebavõrdne ligipääs ajakirjandusele."

Loosungist "sõna on vaba" lähtusid ka need meediaväljaanded, kes kirjutasid seni valdavalt armastatud näitleja ja muusiku V. L. "süüteost". Olukorras, kus inimest ei ole süüdi mõistetud, on näitleja paljude silmis juba avalikkuse silmis süüdi mõistetud ja häbimärgistatud! Ka juhul, kui kriminaalasi lõpetatakse süüteo koosseisu puudumise tõttu, on näitlejale ja tema perele (sh alaealistele lastele) korvamatut kahju tekitatud.

Kas keegi meist kujutab ette olukorda, kus ta ise satub näiteks pahatahtliku naabri süüdistuse tõttu samasugusesse olukorda, kus pärast ajaleheartiklit on temast saanud terve Eesti jaoks kurjategija?

Mis kaalub üles − kas väide "rahvas soovib teada" või isiku õigus, et kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus?

Hiljuti nägin filmi, kus autoomanik A., kes oli pahane autoomanik B. peale seetõttu, et viimane parkis oma auto autoomanik A. parkimiskohale, lasi lendu kuulduse (laimu), et autoomanik B. puhul on tegemist pedofiiliga, kes on süüdi lapse kadumises. Laim levis kiiresti ajakirjandusse ja autoomanik B. sattus seetõttu vihase rahvahulga lintšimise alla. Kas selline olukord on tegelikus elus välistatud?   

Põhiseaduse § 22 sätestab: "Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus." Isegi kui see põhiseaduse säte meediale ei meeldi ja seetõttu nendele ei kehti, kas oleks liiga palju palutud, et mõeldaks ka niisuguste uudiste tagajärgedele? Kas ajakirjandusvabadus kaalub üles põhiseaduse § 22, mis peaks meie kodanikke selliste rünnete eest kaitsma? Meedias isiku avalik märgistamine milleski süüdi olevana seondub ka põhiseaduse §-ga 17 − kellegi au ega head nime ei tohi teotada.

Politseid, prokuratuuri, aga ka kohtuid kutsutakse üles avatusele avalikkusega suhtlemisel. Üleskutse on nagu õige, aga kas see peaks tähendama seda, et politsei, prokuratuur ja kohus peaksid mingit süüteo asja kommenteerima enne süüteo osas jõustunud lahendit? Pange end kas või korraks selle isiku olukorda, kelle kohta on ajakirjanduse kaudu esitatud uudis "Sind süüdistatakse kuriteos, sinu käitumine väärib avalikkuse hukkamõistu".

Sa küll tead, et ei ole midagi taunitavat teinud, mõni hakkajam püüab ka siis süüdistusi ümber lükata, kuid nii mõnigi saab sellisest ootamatust rünnakust trauma ja sulgub - ta ei soovi kedagi näha ega kellelegi midagi tõestama hakata.     

Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p. 4.8. kohaselt avaldades materjale õigusrikkumistest, kohtuasjadest ja õnnetustest peab ajakirjanik kaaluma, kas asjaosaliste identifitseerimine on tingimata vajalik ja milliseid kannatusi võib see asjaosalistele põhjustada.  See osa koodeksi p-st 4.8, mis soovitab ajakirjanikul kaaluda, kas asjaosalise identifitseerimine on tingimata vajalik ja milliseid kannatusi see asjaosalistele põhjustab, on vist ununenud ja seisukoht „skandaal müüb“ on kahjuks jäänud sellisel juhul „kaalukamaks“.

Kirjastaja Hans H. Luik põhjendab artiklis „Kas varjujäämine on kohtuniku privileeg?“ ajakirjaniku soovi saada infot enne lahendi jõustumist järgmiselt:  Selleks ajaks, kui kohtunik rohkem või vähem põhjalikult otsuse motiivid kirja paneb (näiteks kümnepäevase välbaga), võib kaasus olla tähelepanu hajumise tõttu uudismeedia jaoks aktuaalsuse minetanud! Kas kohtunikud peaks lahendi tegemisel arvestama uudismeedia soovi, et „skandaal“ ei kaotaks aktuaalsust või lähtuma PS §-st 22 ja avaldama oma kommentaarid peale lahendi jõustumist.

Juba 2005.aastal leidis Kohtute Haldamise Nõukoda, et jõustumata kohtulahendite avalikustamisel peavad ajakirjanikud arvestama isikuandmete kaitse nõuetega! Samas artiklis märgib Hans H. Luik, et „ajakirjandusel sobib väga hästi käsitleda üldistusjõulisi süüasju (väljapaistvate inimeste võimupiire ületav käitumine, mitmesuguste eeliste tegemine avalikel konkurssidel, varjatud raha liikumine erakondade sees) samal ajal , kui juhtumit  menetleb riiklik õigussüsteem. Ei ole kindel, et kohtuorganitel on alati rohkem infot kui ajakirjanikel.“

Nõus, kindlasti sobib ajakirjandusel käsitleda näitena toimunud juhtumeid, kuid see ei võta ajakirjanikult ära soovitust/kohustust kaaluda kas asjaosaliste identifitseerimine on tingimata vajalik ja milliseid kannatusi võib see asjaosalistele põhjustada (Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p. 4.8.).

Ei ole aga nõus sellega, et kohus peaks enne lahendi jõustumist neid menetlusi kommenteerima. Ei ole nõus Hans H. Luigega, et mõne „kokku jooksnud“ menetluse pärast on kadunud usaldusväärsus Eesti õigusemõistmise vastu tervikuna.

Mis kaalub üles − kas väide "rahvas soovib teada" või isiku õigus, et kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud  süüdimõistev kohtuotsus?

Arvan, et avalikkus soovib ajakirjanduselt eelkõige tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta ning eeldab, et ajakirjandus ka oma artiklite avaldamisel sellest seisukohast lähtub. Avalikkusele ei lähe korda meediaväljaande eraettevõttest omaniku majanduslikud ja poliitilised huvid.

Tagasi üles
Back