Tiit Vähi: et üleminek oleks õiglane

Tiit Vähi, Sillamäe sadama nõukogu esimees

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kui jutt on õiglasest üleminekust taastuvenergiale, räägitakse Eestis muidugi Ida-Virumaast. Üldiselt on selles küsimuses esialgu vähe konkreetsust, info muutub iga päev, kuid tähelepanu keskpunktis on endiselt üks küsimus: kuidas piirkond pärast põlevkivist loobumist ellu jääb?

Ida-Virumaa tugevaks küljeks pole mitte ainult siinsed maavarad (põlevkivi). Plusside poolele võib kanda ka tohutu turu teispool Narva jõge ning hea infrastruktuuri (maanteed ja raudteed, sadam). Siiski ei saa kõrvale jätta ka neid suuri muutusi, mis on juba toimunud ja praegu toimumas.

Üks Ida-Virumaa arengut mõjutavatest teguritest on normaalsete riikidevaheliste suhete puudumine naaberriigi Venemaaga, mis seab piirkonna tupikusse. Lääne investorid siia tulla ei taha, idapoolsetel investoritel või partneritel aga tekib probleeme isegi pangakonto avamisega.

"Õiglane üleminek" pole ilmselt eriti täpne määratlus. See eeldab, et ülemineku hõlbustamiseks tehakse jõupingutusi töökohtade loomiseks teistes sektorites, kohalike võimuorganite abistamiseks ajal, mil põlevkivisektor üha kahaneb ja kahaneb, Venemaaga aga normaalsed riikidevahelised suhted puuduvad ja näib, et selles plaanis ei muutu midagi.

Uus normaalsus

Eesti oli suur elektrienergia eksportija, nüüd aga on muutunud ostjaks. Miks? Euroopa Komisjoni reguleeritav CO2 hind tõstab tootmiskulusid. EL annab riikidele nn tasuta kvoodid, mida ta vähendab, kui CO2 hind tundub ikkagi kõrge. Praegu on sihthind 30 eurot, ent arvesse tuleb võtta seda, et järgmisel aastal prognoositakse selle kasvu 40-50 euroni.

Mida see tähendab? Vaid seda, et põlevkivist tuleb järk-järgult loobuda.

Muidugi ei ole võimalik põlevkivitööstust lihtsalt sulgeda, makstes omanikele ja töötajatele rahalist hüvitist. Sel juhul ootab piirkonda ees sotsiaalne krahh, millega kaasnevad massiline ränne, kohalike omavalitsuste sissetulekute vähenemine ja muud ebameeldivad nähtused. Kahjuks võib praegu täheldada, kuidas see protsess on käivitumas.

Õiglast üleminekut saab edukaks nimetada vaid juhul, kui inimesed piirkonnast ära ei lähe.

Mõju fossiilkütuste põletamise lõpetamisele avaldatakse praegu peamiselt CO2 hindade tõstmisega. Seega on põlevkivi kasutamise lõpetamine päevakorras CO2 hinnasurve tõttu. Kuid enne kui midagi sulgema hakata, peame mõtlema sellele, millega suletu asendada ja kuidas nn õiglast üleminekut finantseerida.

Olemas on välismaine kogemus, millest saab midagi õppida. Inglismaal otsustas Margaret Thatcher peaaegu et ainuisikuliselt kivisöel töötavad elektrijaamad karmil meetodil ja täielikult sulgeda. Selle otsuse negatiivsete tagajärgedega võideldakse riigis tänini.

Sakslased on ettevaatlikumad, nad otsivad uusi alternatiive, uusi lahendusi soojuse ja elektri tootmiseks, plaanivad rohelisele energiale üle minna 20 aasta pärast, kaaluvad alternatiivkütuseid, maagaasi ja vesiniku tootmist, taastuvaid energiaallikaid. Internetis on uute tehnoloogiate kohta piisavalt teavet, kuid probleem on selles, et ühest tehnoloogilisest lahendusest ei piisa. Tarvis on lahendada majandusliku tasuvuse probleem.

Mida siis teha?

Valitsus teatas, et ei kavatse põlevkivist kiirelt ja täielikult loobuda. Üleminekufondi eelarve on viieks aastaks umbes 400 miljonit, lisaks sellele ka riigieelarve võimalused. Käimas on ideede kogumine, kuidas saaks seda raha piirkonna hüvanguks ära kasutada, ning oma mõtted võivad välja käia kõik soovijad.

Tootmisstruktuuri muutmiseks vajavad Ida-Virumaa elanikud uut mõtlemist, uusi projekte ja investeeringuid. Tähtis on hea infrastruktuuri olemasolu. Näiteks on meil Sillamäe sadam, mis on täielikult loodud erakapitali ja pangalaenude abil. Selle arendamiseks on palju ideid: üleminek soojusenergeetikalt taastuvkütustele, reisikai ehitamine, Ida-Soome ja Sillamäe vahelise parvlaevaühenduse loomine.

Oleme uurinud Umeå ja Vaasa vahelise laevaliini põhimõtteid ning ajalugu. See liin hakkas tööle umbes 70 aastat tagasi, kui kadusid eraisikutest ülevedajad. Umeå ja Vaasa omavalitsus otsustasid koguda raha, et luua ühisettevõte ja käivitada laevaliin, mis toimib endiselt hästi − sellel on positiivne mõju piirkonna majandusele ja inimeste liikumisele.

Ida-Virumaal tuleb parandada ka elamukeskkonda. Kui me tahame andekaid spetsialiste siia meelitada ja siin hoida, siis peavad neid siin köitma elukoht ning pere arenguks ja vaba aja veetmiseks pakutavad võimalused. On meeldiv, et Sillamäel heakorrastatakse tänavaid ning ehitatakse spordirajatisi ja promenaadi. Üheks raha kasutamise võimaluseks võikski saada piirkonna elamukeskkonna parandamine.

Tagasi üles
Back