Anvar Samost: avalikkus on parim kaitse vale vastu

Anvar Samost
, ajakirjanik
Copy
Anvar Samost, ajakirjanik
Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

Mati Alaveri toimiku avalikuks saamine on suur võit mitte ainult ajakirjanikele, vaid ka Eesti õigusmõistmisele ja ühiskonnale tervikuna.

Ilmselt on tõesti nii, et aastaid Eesti suusatamist kajastanud ja viimase ligi kümne aasta jooksul üha rohkem ka selle spordiala piinliku dopinguküljega tegelema pidanud ajakirjanikud ei leidnud esmaspäeval pärast pikka vaidlust avalikuks saanud treener Mati Alaveri kohtutoimikutest peaaegu midagi sisuliselt üllatavat. Kõike seda võis kaudsete viidete põhjal aimata, pigem võis selles isegi kindel olla.

Siiski olid ka nemad üllatunud. Eelkõige sellest, kui küüniliselt-argiselt suur pettus käis.

Alaveri toimiku avalikkusele kättesaadavaks tegemine on tugev argument, mis näitab, kui palju kasu on avalikust kohtupidamisest ning tugevast ja sõltumatust ajakirjandusest. Need kaks asja koos hoiavad Eesti puhtana, loodetavasti ka tulevikus.

Ei hakka siin uuesti tsiteerima Alaveri kirjavahetust Saksa dopinguarstiga, tema treenitavatele saadetud sõnumeid või sissekandeid päevikusse, kuna sajad tuhanded Eesti inimesed on neid niikuinii lugenud. Aga lühidalt öeldes paistab kõigist nendest allikatest vastu piiritu karistamatuse tunne. Isegi pärast sportlaste ja dopinguarsti vahelekukkumist Seefeldis jätkas Alaver päevikusse selgelt inkrimineerivate sissekannete tegemist ja arutles selle üle, kuidas avalikkusele valetada.

Kuidas sai nii võimas karistamatuse tunne tekkida ja püsida?

Esiteks, kindlasti ulatuvad dopingupraktika juured kaugele nõukogude okupatsiooni aega. Nii pikk ajalugu laseb lõpuks igasuguse pettuse või ebaaususe endale õigeks ja põhjendatuks mõelda.

Teiseks oli kindlasti suureks toeks Andrus Veerpalu juhtum, kus jõuline eitamine, proovide vaidlustamine ja tehniliselt tugev kaitsetöö andsid lõpuks õiguslikult puhtad paberid. Selgelt uskusid Alaver ja tema kaaslased, et seda kõike saab vajaduse korral korrata.

Kuid kolmandaks ja kõige olulisemana − ning eelneva eeldusena − pidi Alaveril olema veendumus, et mõjuvõimsad sõbrad on tema seljataguse kindlustanud. Neid oli nii Eesti spordiringkondades, poliitikas kui ka ajakirjanduses.

Nüüd on sõbrad muidugi kadunud. Nad ei ütle midagi, vähemalt avalikult − ja ka see ei ole üllatus. Kõike seda on nähtud, näiteks Soomes pärast sealse suusatamise 2001. aasta Lahti dopinguskandaali.

Kahjuks pean märkima, et olen ise üllatunud hoopis asja üle, mis peaks olema vabas ühiskonnas iseenesestmõistetav. Olen üllatunud, et Alaveri toimikud osaliselt siiski avalikuks said.

Viimaste aastate arengud Eesti kohtupraktikas olid jätnud mulje, et kohtupidamise avalikkust ehk põhiseaduse paragrahvi 24 (kohtuistungid on avalikud; kohus võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras oma istungi või osa sellest kuulutada kinniseks riigi- või ärisaladuse, kõlbluse või inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks või kui seda nõuavad alaealise, kannatanu või õigusemõistmise huvid; kohtuotsus kuulutatakse välja avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole või kannatanu huvid nõuavad teisiti) on hakatud tõlgendama aina kitsamalt.

Kõige eredamaks näiteks on siin Alaveri toimiku salastamise kõrval samuti Harju maakohtus sündinud otsus Tallinna Sadama korruptsiooniasja arutamise kajastamine ajakirjanduses keelata.

Aga õnneks ei olnud kõrgemad kohtuastmed ja halduskohus Harju maakohtu kohtunikuga Alaveri toimiku asjas sama meelt. Oma osa oli siin ilmselt mitmete peatoimetajate aktiivsel protestimisel ning rahvusringhäälingu ja Ekspress Meedia juristide tugeval tööl, kuid tunnustama peab ka kohtunikke, eriti riigikohtu esimeest Villu Kõvet.

Nüüd on Alaveri toimiku avalikkusele kättesaadavaks tegemine omakorda tugev argument, mis näitab, kui palju kasu on avalikust kohtupidamisest ning tugevast ja sõltumatust ajakirjandusest. Need kaks asja koos hoiavad Eesti puhtana, loodetavasti ka tulevikus.

Järgmise sammuna tuleb saavutada, et 2018. aasta lõpus jõustunud kriminaalmenetluse seaduse muudatus (KrMS § 12 lg 41), mis lubab kohtuistungit kinniseks kuulutamata kohustada kohtusaalis viibijaid kuuldut ja nähtut saladuses hoidma, tühistataks või muudetaks. Esialgu on Harju maakohtu sellekohane otsus Tallinna Sadama asjas riigikohtusse kaevatud. 

2018. aastani suutsid Eesti kohtud arutada ka kõige suuremaid korruptsioonijuhtumeid, näiteks maadevahetust, täiesti avalikult ja nii peaks edaspidigi olema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles