JUHTKIRI Sisevõitlus marginaliseerib maakonnakeskust

Jõhvi vallavalikogu istung. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ilmselt on paljud inimesed nii Jõhvis kui ka ümbruskonnas juba ammugi kujundanud oma suhtumise sellesse, mis maakonnakeskuse juhtimises toimub. Ja arvata võib, et selles suhtumises on rohkem negatiivset kui positiivset. 

Küllap on asjad keerulisemad kui lihtsalt valgete ja tumedate jõudude võitlus, sest värve ja toone on seal rohkem. Kuid laias laastus on arusaam olnud ikka see, et kommunaalärimees Ossipenko ajab oma jüngrite kaudu volikogus asju enda ärihuvidest lähtuvalt, ostes oma vasallide ustavust avaliku rahaga makstud töökohtade ning muude hüvede toel.  

Niina Neglasoni juhitud jõud on seni püüdnud jätta muljet, et nemad sellisest praktikast distantseeruvad. Ent ometi on ka nende lühiajaline võimulolek andnud alust süüdistada neid omade soosimises. Tänasest Põhjarannikust saab lugeda, kuidas loodi töökoht, kuhu justkui ootamatult pandi kevadel Neglasoni poolele üle jooksnud Velli Naber. Neglason tunnistab isegi, et see ei näe hea välja. Ent miks siis anda oponentidele selline trump ja määrida ennast sama poriga, millega vastased juba ammu koos? 

Enne umbusaldushääletust proovis koalitsioon leida endise volikogu esimehe Eduard Easti toetust, pakkudes talle kohta isegi vallavalitsuses. Mehele, keda paar kuud oli umbusaldatud ja kelle tegevust vallavanemana varem kritiseeritud. 

Sellise tegevusega hägustab Neglasoni leer oma punaseid jooni ning ajab segadusse selle valija, kes ei taha, et Jõhvis aetaks sellist onupojapoliitikat.  

Neljapäeval volikogus toimunud umbusaldusavaldused ei jää järgneva valimiseelse aasta jooksul kindlasti viimasteks. Jõhvi valija on praeguse volikogu näol saanud endale väga kehva esinduse. Kuid nagu öeldakse, töö on tellija materjalist. Eriti kurb on kogu asja juures see, et sisekemplused takistavad arengut ning marginaliseerivad Jõhvit piirkonnakeskusena, kuna suurtest eesmärkidest räägitakse aina vähem.