Jaanus Villiko: kui ausad me julgeme olla?

Jaanus Villiko, Tartu ülikooli Narva kolledži haldusjuht Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ida-Virumaa keeb ja kobrutab! Viiruse tõttu segipaisatud igapäevaelu kõrval kulgevad õiglase ülemineku protsess ning põlevkivitööstuse kokkutõmbumine.

Vanad haavad on uuesti lahti tõmmatud. Maakonna elanikkond väheneb, töökohad on ohus, inimeste heaolu samuti ning õhus on väga palju ebamäärasust. Küsimusi on palju, aga neid saab summeerida: mida me praeguses olukorras edasi teeme?

Meile on antud väikene ajavaru, et esimesest ehmatusest üle saada ning pidada omavahel väheke aru. Moodustatud on mitmeid komisjone ning kokku on toodud eri valdkondade esindajaid. Üheks tegevuseks on Ida-Virumaa arengustrateegia 2019-2030 värskendamine, see peaks omakorda koos Ida-Virumaa tegevuskavaga 2015-2030 olema õiglase ülemineku kava alusdokument.

Praegu peame mõtlema korraga nendele tegevustele, mis lahendaksid põlevkivisektorist vabanenud inimeste töökohtade loomise küsimuse ning pakuksid võimalusi ka aastakümne pärast.

Maakonna käekäigu huvides on käivitatud nii palju tegevusi, et väga raske on seda kõike korraga haarata. Ida-Virumaa saatuse üle juureldakse isegi Inglismaal Oxfordi ülikoolis, rääkimata Eesti kõrgkoolidest, ning unustatud ei ole ka kohalikke.

Väga huvitava pildi loob meist rahandusministeeriumi veebipõhine arvamuskorje. Olgu öeldud, et tegemist on esialgsete tulemustega. Aga tulemuseks on see, et Ida-Virumaa inimesed on väga rahul mitmekesise ja puhta loodusega, kuid muretsevad kõige rohkem heade ning hästitasustatud töökohtade puuduse üle.

Meil on atraktiivsed vaatamisväärsused ja külastusobjektid, aga piirkonna arengut mitte eriti toetavad kohalikud omavalitsused. Maakonna suureks plussiks on elanike kultuuriline mitmekesisus, kuid noortel pole siin suurt midagi teha, kuna valikud on ahtakesed.

Meie inimesed on haritud ja töökad, aga kvaliteetseid avalikke teenuseid napib. Mugavate ja kiirete transpordiühendustega on kah nii ja naa. Nagu oleks, aga tegelikult ei ole ka. Lisaks võiksime kogukonnana pisut rohkem kokku hoida.

Kui arvamuskorje tulemust vaadata, siis ausalt öeldes ei näe ma põhjust nuriseda. Meil on, mille üle uhke olla. Meie looduskeskkond ei ole kaevandamise tagajärjel täielikult hävinenud, me oleme õppinud seda hindama ja hoidma. Aastakümnetega on välja arendatud külastusobjektid ning kuulsaks räägitud vaatamisväärsused. Me ei ole kaugeltki rumalad ja saamatud.

Meil on Jõhvis vangla, väga üksik pataljon sõjamehi ning silmipimestav kontserdimaja. Meie väikesadamad arenevad jõudsalt ning isegi Narvas on kergliiklusteid rohkem kui kaks kilomeetrit. Juba ammu ei ole tegemist ühele identiteedile rõhuva maakonnaga, vaid me oleme positiivselt mitmepalgelised.

Ida-Viru maakonna arenguvisioon 2030+ ütleb, et aastaks 2030 on Ida-Virumaa maakond majanduslikult hästi arenenud, kiirete transpordiühendustega ning hinnatud elukeskkonnaga regioon, moodustades osa arenevast Soome lahe majanduspiirkonnast.

See kõik on väga tore ja kindlasti ka saavutatav, aga kuidas sinna jõuda, see jääb arusaamatuks. Praegune maakonna arenguvisioon on täis loosungeid. Võib-olla peabki arenguvisioon selline olema, aga kas see meid ka edasi aitab?

Kui meie eesmärk on maakonna elanikkonna heaolu tagamine ja maakonna elanikkonna vähenemise peatamine, siis me peaksime esitama endile esmalt väga ausad ja lihtsad küsimused.

1. Kui põlevkivi kaevandamine ja väärindamine tõmbub koomale, siis millist alternatiivset tööd me neile inimestele asemele saame pakkuda?

2. Kui tööstusprotsesside automatiseerimine jõuab lõpuks ka Eestis maailmaga võrreldavale tasemele, siis mida hakkavad tegema inimesed?

3. Kui põlevkivi kaevandamine ja väärindamine tõmbub koomale, kas elanikkonna arv maakonnas väheneb või jääb samaks?

4. Mis saab meie linnadest, kui põlevkivi kaevandamine ja väärindamine tõmbub koomale? Mis saab Kohtla-Järvest, Jõhvist, Sillamäest, Kiviõlist, Narvast?

5. Kui me soovime maakonna elanike arvu hoida praegusel tasemel või suurendada, siis mis vahenditega?

6. Kas me peame kõigepealt kahanema ja ümber õppima, et uuesti kasvama hakata?

7. Milline on meie kahanemise strateegia? Tühjaks jäänud hoonete lammutamine on tegelikult ju tagajärgedega tegelemine ega aita kuigivõrd majandust elavdada ja uusi töökohti luua.

Maakond vajab mitut suurt ja ilusat ideed.

Praegu peame me mõtlema korraga nendele tegevustele, mis lahendaksid põlevkivisektorist vabanenud inimeste töökohtade loomise küsimuse ning pakuksid võimalusi ka aastakümne pärast.

Üks on selge − koolipinki peame me minema kõik. Seda nii koondatud insener kui ka kolledži haldusjuht. Põhjalikult tuleb mõelda nii ümberõppele kui ka täiesti uutele teadus-kõrgharidusasutustele.

See, et 55aastane kaevanduse või elektrijaama insener ei ole võimeline midagi uut, aga siiski tuttavat juurde õppima, on jama jutt. Esimese hooga ei maksa sellelt insenerilt eesti keele kõrgtaseme oskust nõuda, vaid rääkida temaga teda huvitavatest valikutest. Küll tuleb see keelteoskus pärast juurde.

Väga võimas idee on endiselt Indrek Neivelti 2018. aastal välja käidud rahvusvahelise IT-ülikooli loomine Narva. Ma arvan, et kõigil tasuks Neivelti artikkel üles otsida ja see mõttega läbi lugeda. Seal on välja pakutud üsna mitu lahendust praegusele olukorrale maakonnas.

Jah, võib-olla kergekäeliselt on see lugu tal kirjutatud, aga sügaval sisimas saame me kõik aru, et tegemist on lennuka ideega, mille teostamisel saab sellest kasu nii Ida-Virumaa kui ka terve Eesti riik. Ning ärgem unustagem, et algus on kahe ülikooli kolledžite näol juba maakonnas olemas. IT-ülikooli loomine ei tähenda nende kahe kolledži kadumist, vaid hoopis vastupidist.

Kui maakonna praegune arenguvisioon ütleb, et 2030 on Ida-Viru maakond osa arenevast Soome lahe majanduspiirkonnast, siis mina ütlen, et see ambitsioon on liiga madalale seatud. Osa Soome lahe arenevast majanduspiirkonnast oleme me juba praegu. Alates aastast 2030 võiksime me pakkuda kogu Läänemere piirkonnas tugevat konkurentsi ning võistelda teiste piirkondadega investeeringute ja tarkade inimeste pärast.

Seda me suudame saavutada aga siis, kui me arengustrateegiasse julgeme selgelt ja konkreetselt sisse kirjutada, et rajame maakonda rahvusvahelise IT-ülikooli; et investeerime energia varustuskindluse tagamisse; et koondame ja investeerime oma ressursse targalt ja läbimõeldult; et elame üle need rasked ja kibedad ajad, mil me peame oma linnaruumi kokku tõmbama ning inimestele selgitama, et parem oleks, kui nad mõtleksid kolida hoopis teise kohta Ida-Virumaal.     

Selle kõige taustal on vaja järjepidevat tööd teha maakonna majandusmudeli mitmekesistamise nimel. Ka praegu kehtivas maakonna arengustrateegias on see eesmärk ilusti välja toodud.

Aga ka siin on vaja suuremat konkreetsust ja sihipärasust. Kui me ise kindlas kõneviisis oma seisukohtadest ei räägi, siis eesmärgid jäävadki ainult eesmärkideks.