Marek Sammul: plaan E Ida-Virumaale

Marek Sammul, Tartu ülikooli Narva kolledži direktor Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Elu õpetab varem või hiljem, et ühel heal plaanil peab olema ka varuplaan − plaan B. Ida-Virumaal ei ole arenguplaanide koostamisel piirdutud ühe varuplaaniga.

Rohepöörde ja õiglase ülemineku valguses on maakonna arenguks pandud kokku hulk erinevaid ja oma tähtsuselt võrdseid arenguvisioone: plaan B keskendub ärile, plaan C süsinikumajandusele, plaan G taastuvenergiale ja rohemajandusele.

Tõenäoliselt on paslik mõelda nende kõrval ka plaan H-le, kuna vesinik on kiiresti populaarsust kogumas tuleviku energiakandjana. Aga kindlasti on vaja nende kõrvale tõsta plaan E (education) maakonna hariduselu arendamiseks.

Ida-Virumaal on vaja aidata kõrgharidusasutused välja pidevast rahahädast, et nad saaksid keskenduda uute, ennekõike magistritaseme õppekavade arendamisele ning selle baasilt ka uurimisrühmade tugevdamisele. 

Haridusel on nimelt võtmetähtsus kõigi teiste plaanide teoks saamisel. Ei äris, tööstuses ega üheski teises eluvaldkonnas ole lootust edu saavutada ilma haritud inimesteta. Samuti on haridus tänapäeval üha olulisem elukeskkonna ja -koha atraktiivsuse määraja.

Kõrgelt haritud, hea enesejuhtivusega ja suure uudishimuga inimesed toovad maakonda uusi teadmisi ja loovaid ideid, mida ettevõtlikult ellu rakendades saab paikkonna elukvaliteeti tõsta ning uusi ja suure lisandväärtusega (loe: kõrgepalgalisi) töökohti luua. Ja samas, kui hariduselu kiratseb, on see paljudele noortele põhjus mujale − paremate koolide juurde − kolimiseks, sest hea haridus määrab tänapäeval suurema osa inimese edust, tema ametist ja sissetulekust kuni tervise ja elueani välja.

Siinkohal peab korraks põikama selle juurde, mis protsessid õieti praegu neid plaane koostama on ajendanud. Kõige taga on selge arusaam, et lähima paarikümne aastaga põlevkivil põhinev tööstus samas mahus jätkata ei saa. Probleemi tuum on süsinikuheites, mis sellise tööstusega tekib, ning Euroopa Liidu otsuses atmosfääri saastamist radikaalselt vähendada. Protsess on möödapääsmatu, sest sellest sõltub meie kõigi elukeskkonna seisund ja elukvaliteet.

Ometi on otsusel ka varjukülg ning tööhõive hoidmiseks tuleb põlevkivil rajaneva tööstuse tagasitõmbumine kompenseerida uute ja säästlike ettevõtetega. Sellist ümberkohanemist peavadki toetama õiglase ülemineku tegevused ja rahastus. Ehk veel kord ümber sõnastades: sisuliselt me kõneleme monofunktsionaalse (põlevkivitööstusel põhineva) maakonna ettevõtluse ümberkujundamisest mitmekesiseks ja loodushoidlikuks.

Kui me soovime, et see uus ettevõtlus oleks ka suure lisandväärtusega, st pakuks hästi tasustatud töökohti, siis on vaja ühtlasi panustada tootmise automatiseerimisse, IKT sektori arengusse ja leidlikesse uutesse arenguvaldkondadesse, mida me ehk praegu ennustadagi ei oska. Siin tulebki mängu hariduse tähtsus.

Nii automatiseerimise lahendused, IKT sektori arendused kui ka uued säravad ideed kasvavad ikka välja ennekõike ülikoolide juurest. Või ükskõik, kus nad ka tekivad, siis arenduse lõpule viimiseks on ikka enamasti vaja pöörduda ülikoolide poole. Me räägime põhimõtteliselt täiesti teistlaadi tööjõu vajadusest võrreldes seniste suurtootmistega. Enam ei ole tähtis tööealiste inimeste suur hulk. Heade investeeringute kohale meelitamiseks on üha tähtsam väga heade oskustega nutikate inimeste olemasolu.

Ida-Virumaal on mitu kõrgharidusasutust, mis saavad selliseid inimesi välja õpetada. Need asutused on vaja aidata välja pidevast rahahädast, et nad saaks keskenduda uute, ennekõike magistritaseme õppekavade arendamisele ning selle baasilt ka uurimisrühmade tugevdamisele.

Magistriõppe lõpetaja toob maakonda kraadi võrra tugevama töökoha ja need lõpetajad on ise sageli ettevõtjad. Praeguste teadmiste juures oskame suurt lisandväärtust oodata eelkõige IKT ja ettevõtluse erialadelt. Aga arvestades maakonna elanikkonna vananemist, tuleb ilmselt õige pea lisada siia ka sotsiaalhoole ja tervishoiu suunaga erialad. Need ei ole ehk maakonna arengut väga tagant tõukavad erialad, kuid on vägagi olulised siinsete elanike heaolu jaoks.

Kolledžite, kutsehariduskeskuse jt töö õnnestumine ja see, kui kõrgetasemelist haridust ning hoogsat arengut nad oma õppijatele pakkuda saavad, sõltub omakorda tugevalt üldhariduskooli lõpetajate hoiakutest ja oskustest. Pahatihti lähevad parimad gümnaasiumilõpetajad maakonnast ära. Nende tagasimeelitamine nõuab omaette tegevuskava.

Aga need, kes asuvad õppima maakonnas, vajavad üsna sageli keeleoskuse järele aitamist ja enesejuhtimise tuge. Kui üliõpilasel on õpihimu ja õpioskused, siis on kõik muu ületatav.

Et üldhariduskoolid saaks oma õppetöös sellist kvaliteedihüpet teha, on vaja kõigepealt lahendada õpetajate põua probleem. Uute õpetajate maakonda toomiseks on vaja kõigi piirkonna koolide ühtset motivatsioonipaketti. Töötasule lisaks räägime me kindlasti ümberasumistoetustest ja enesearendusvõimalustest. Ka juba töötavaid õpetajaid tuleb jõuliselt motiveerida täiendusõppes oma oskusi täiendama. Eesmärgistatult. Rõhuga õpilase iseseisvuse, loovuse ja õpihimu toetamisel.

Ja kuidagi ei saa Ida-Virumaal mööda ka keeleõppe parandamisest. Juba lasteaiast alates peab toetama laste keeleoskuste arengut. Ja siin ei ole jutt ainult eesti keele õppest. Samamoodi on vaja varakult alustada ka inglise keele või vene keele õpet.

Maakonna hariduselu peaeesmärk on, et koolilõpetajad oskaks hästi kolme keelt. Töö selle nimel peab algama juba lasteaias ja lisaraha tuleb suunata nii õpetajate pädevuse tõstmisele, uute õpetajate juurde meelitamisele kui ka keelekümbluse jõulisemale rakendamisele ning nüüdisaegsete õppemeetodite tutvustamisele ja kasutusse võtmisele.

Jaanus Villiko küsis hiljuti siinsamas veergudel, kui ausad ja kui julged me oleme uute arenguplaanide kavandamisel. Need on tähtsad küsimused, mis väärivad rõhutamist. Meil ei ole kõik hästi ei keeleõppes, õppijate ettevõtlikkuse toetamisel, huvihariduse lõimimisel üldharidusega ega ilmselt nii mitmelgi pool veel.

Selleks, et saavutada arenguhüpe ITs või majanduselu mitmekesistamisel, samuti kultuurielu hoogustamisel nii, et Narvast tõesti saaks kultuuripealinn järgmise konkursi järel, on vaja julgust, ausust ja pealehakkamist ning mitmesuguste tõkete ületamist, sh mõttemugavuse, harjumuste ja kiirete lahenduste eelistamise kõrvalejätmist. Hariduselu edendamine ei ole lühiajalise efektiga, aga pikaajaliselt võib tagada tõeliselt jätkusuutliku tulemuse maakonna arengu hoogustamisel. Väljast saab tuua maakonda suurtootmist, kuid ainult tugev haridussüsteem suudab aidata kohapeal kasvada mitmekesisel ettevõtlusel ja rikkalikul kultuurielul.

Oleks ju edasiviiv, kui Ida-Virumaa oleks tuntud selle poolest, et siin on kõige lapsesõbralikumad, kõige arendavamad koolid? Koolid, kust tõesti lapsed tulevad mitme keele hea oskusega ning mille lõpetamise järel on võimalik omandada kutse- või kõrgharidusasutuses põnev ja nüüdisaegne eriala. Kus kõik koolid sõltumata haridusastmest saavad endale lubada parimaid õpetajaid ja õppejõude, kus on korralik tehniline baas ja vahendid õppetöö ideaalilähedaseks korraldamiseks. Kus kohapeal on olemas teadustöö võimekus, mis toidab värske teadmusega nii koole kui ettevõtjaid, ja kus sellest võrsuv innovatsioon teeb maakonna ettevõtlust mitmekesisemaks ja jõudsalt jõukamaks.

Eks oleks ju sellisel maakonnal suur eelis, kui üks noor pere hakkab endale elukohta otsima?