/nginx/o/2020/12/01/13506425t1h8025.jpg)
Alles viis-kuus aastat tagasi oli jalgpall Ida-Virumaa paraadala. Kümnest meeskonnast koosnevas meistriliigas olid kolm Ida-Virumaalt. Sillamäe ja Narva olid ainsad, kes suutsid pealinna meeskondadele medaliheitluses konkurentsi pakkuda. Esiliigas toimetasid edukalt Kiviõli ja Kohtla-Järve. Noortevõistkonnad võitsid tiitleid noorteklassides.
Selle ajaga võrreldes on praegune seis üsna trööstitu. Narva jäi ainsana õlekõrre abil meistriliigasse püsima, Kohtla-Järve lendas esiliiga kindla punase laternana tugevuselt kolmandasse liigasse, ülejäänud mängivad veelgi madalamates seltskondades. Midagi silmapaistvat pole korda saatnud ka Ida-Viru naiskonnad. Hea, et noorte seas on jalgpalliharrastajaid palju, kuid ega noortevõistkondadegi seas midagi väga säravat sellest aastast sõelale jäänud.
Ühelt poolt näitab selline seis, et mujal Eestis on jalgpalli arendamine viimastel aastatel õnnestunud paremini kui Ida-Virumaal. See puudutab nii taristu − staadionide ja hallide ehitust, aga ka treenerite tööd ja klubide tugevdamist. Samas peegeldab see ka Eesti regionaalpoliitilist olukorda, kus üha rohkem elust, inimestest ja rahast koondub Tallinna ja Tartu.
Jalgpall on kogu maailmas midagi märksa enamat kui üks paljudest spordialadest. Seepärast tasub ka Ida-Virumaal asjaosalistel mõelda, mida teha selle kriisist välja toomiseks. Kurioosne fakt on seejuures see, et riigikogu jalgpalli toetusrühma juhib Ida-Virumaalt valitud saadik Dmitri Dmitrijev.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)