/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
/nginx/o/2020/12/02/13508437t1h6d01.jpg)
Õiglase ülemineku fondi poolt Ida-Virumaale pakutavad 340 miljonit eurot ei suuda kaugeltki korvata kliimapoliitikaga sellele piirkonnale põhjustatatud kahju, kuid seda enam tuleb ka seda raha kasutada võimalikult tõhusalt hoidudes samal ajal allesjäänud põlevkivitööstuse surnukskurnamisest.
Esmalt lõi Euroopa Liit oma kliimapoliitika rusikaga Ida-Virumaa siruli. Nüüd veeretatakse kohale nuuskpiirituse tünnid, et sellele nokaudis kandile eluvaim taas sisse puhuda. Tünnide peal on Euroopa Liidu logo ja silt "Just Transition" ehk "Õiglane üleminek".
Õiglase ülemineku fondist on poliitikud püüdnud jätta muljet, kui eriti armulikust päästerõngast Ida-Virumaa jaoks, mis leevendab põlekvkivitööstuse koomaletõmbamisega seotud valud ja vaevad ning lööb piirkonna õitsele.
Mõistlik oleks siiski jääda realistiks ja aru saada, et paljude aastate peale kavandatud 340 miljonit eurot on küll justkui suur summa, aga see on siiski ääretult väike võrreldes sellega, mida põlevkivi töötlemine on seni sisse toonud.
Niikaua kui uus majandus pole Ida-Virumaal jalgu alla saanud, oleks rumal kiirustada seni veel toimiva põlevkivitööstuse osa surnukskurnamisega lisamaksukoorma või muude sammudega.
Põlevkivitööstus tõi ainuüksi ühe, 2019. aastaga, mil süsinikukvootide kallinemise tõttu tootmismahud kukkusid ja kaotati ligemale 800 töökohta, riigile otsest maksutulu 121 miljonit eurot. Keemiatööstuse liidu tellimusel tehtud värske auditi põhjal looks ainult põlevkiviõli tootmine eelseisva 20 aasta jooksul Eestile rahvuslikku rikkust rohkem kui kaheksa miljardit eurot.
Sel nädalal avaldatud Euroopa Komisjoni ülevaatest on näha, et Eesti on olnud tänu põlevkivist elektri tootmise vähendamisele ülekaalukalt kõige tublim süsinikuheitmete vähendaja viimase 30 aasta jooksul. Langus on 62 protsenti. Kusjuures energeetika osakaal Eesti süsinikuheitmete jalajäljes pole enam oluliselt suurem kui transpordi või põllumajanduse oma.
Võrdluseks: Euroopa Liidus keskmiselt on see näitaja miinus 24 protsenti. Paljudes rikastes riikides, kaasa arvatud Belgias, mille pealinnas Brüsselis enamik Euroopa Liidu poliitikuid ja ametnikke otsuseid teevad, on heitmete vähendamine olnud veelgi väiksem. On ka riike, nagu näiteks Hispaania ja Austria, mis paiskavad praegu õhku rohkem süsinikutonne kui 30 aastat tagasi.
Eesti kuldmedali hinnaks sellel alal on olnud Ida-Virumaa kui põlekivipiirkonna majanduslik langus ja tuhandete töö kaotanud perede vaesumine. Lohutuseks selle eest pakub Euroopa Liit nüüd 340 miljonit eurot ja osa Eesti poliitikuid taob vastu rinda, et küll meil läks hästi. See on umbes sama, kui pressida suure kaevuri jalga äravõetud saapa asemel tillukest nukukinga ja öelda, et sobib ju ilusasti.
Kuid seda enam tuleb ka see 340 miljonit kasutada ära nõnda, et Ida-Virumaa sellest maksimaalselt võidaks. Vaidlusi on olnud üksjagu palju nagu ikka sellistel puhkudel, kui kusagil ripub üks ahvalev rahapott, millest oma osale pretendeerijatest puudust pole. Põhimõtteline küsimus on, kas tegu on eelkõige valurahaga piirkonnale põhjustatud sotsiaalmajanduslike kahjude eest või hoopis seemnerahaga, millega paremat tulevikku luua.
Nii ühe kui teise eesmärgi saavutamiseks on 340 miljonist eurost ilmselgelt vähe. Seda raha toetuste ja hüvitiste maksmiseks ära kulutada ei ole kuigi mõistlik, sest korraks hakkab küll parem, aga nii saab see raha üsna ruttu otsa ja edasi tuleks vaid süsimust tulevik. Ida-Virumaa majanduses uute murranguliste pöörete tegemiseks, mis suudaks kasvõi ligilähedaselt korvata põlevkivitööstuses kaotatut, oleks aga vaja mitte sadu miljoneid, vaid miljardeid eurosid ja ka siis pole edu garanteeritud.
Et praegu pakutav raha võimalikult tõhusalt ära kasutada, on ilmselt otstarbekas suunata lõviosa sellest ettevõtetesse, kes loovad Ida-Virumaal töökohti. Seejuures peavad need toetused olema väga hästi sihitud ja tõhusad ning tulemused mõõdetavad ja ajakavad selged.
Õiglase ülemineku fond võib aga Ida-Virumaale ka karuteene teha. Juba praegu on näha, kuidas mitmed ministeeriumid on püüdnud varem plaanitud kulutusi suunata ümber sellesse fondi. Kõik ju teavad, et Ida-Virumaal on nüüd üks suur rahapada. Kui on vaja rajada uusi teid, spordisaale või mida tahes, siis võetagu selleks raha sealt. Lõpptulemusena ei tule raha nende asjade jaoks Ida-Virumaale enam kusagilt või siis varasemast oluliselt vähem.
Viimaste aastate praktika on näidanud, et Ida-Virumaal kadunud töökohtade asemele uute loomine on ääretult kallis ja aeganõudev tegevus, kusjuures tulemused kipuvad jääma soovitust väiksemaks ja jõudma kohale plaanitust hiljem. Oma osa on selles riigi bürokraatial, aga ka objektiivsetel teguritel. Neid häid põhjusi, miks peaks mõne uue ettevõtte rajama Euroopa Liidu äärealale, mille vastas on Venemaa müür, kellega äri- ja kaubandussuhted olid kuivanud nireks veel enne koroonaaega, ei ole kuigi palju.
Kui riigil on tõeline soov panustada Ida-Virumaa majanduse ümberkujundamisesse, siis tuleb selleks Euroopa Liidult rääkida välja mitu korda suuremad rahasummad ja pakkuda ettevõtetele selliseid stiimuleid, mis neid ka tegelikult motiveeriks piirkonda investeerima. Poolpehmed lahendused kipuvad jääma näitemänguks pealkirjaga "Midagi me ju teeme", mis olukorda oluliselt ei paranda.
Oluline on, et ka kohalikud omavalitsused hakkaks rohkem huvituma uute ettevõtete tulekust, et ei juhtuks nii nagu nüüd põlevkivituha töötlemise tehase rajamise plaaniga, mille Narva-Jõesuu volikogu ära põlgas. Põhjusel, et kui tuhk läheb ümbertöötlemisele, siis jääb linn ilma tuha ladestamise tasust.
Niikaua kui uus majandus pole Ida-Virumaal jalgu alla saanud, oleks rumal kiirustada seni veel toimiva põlevkivitööstuse osa surnukskurnamisega lisamaksukoorma või muude sammudega. Täiustuva tehnoloogiga põlevkivist õli tootmise jätkamine veel 20-30 aastat ei takista Eestil olemast tubli rohepöörde tegija.
Süsiniku jalajälje vähendamise tempo uued maailmarekordid ei too Eestile veelgi kangema kullasisaldusega medalit Euroopa Liidult ega paremat elu. Küll aga teevad õnnetuks oma inimesi ja vaesemaks ka kogu riiki.