Võrdluseks: Euroopa Liidus keskmiselt on see näitaja miinus 24 protsenti. Paljudes rikastes riikides, kaasa arvatud Belgias, mille pealinnas Brüsselis enamik Euroopa Liidu poliitikuid ja ametnikke otsuseid teevad, on heitmete vähendamine olnud veelgi väiksem. On ka riike, nagu näiteks Hispaania ja Austria, mis paiskavad praegu õhku rohkem süsinikutonne kui 30 aastat tagasi.
Eesti kuldmedali hinnaks sellel alal on olnud Ida-Virumaa kui põlekivipiirkonna majanduslik langus ja tuhandete töö kaotanud perede vaesumine. Lohutuseks selle eest pakub Euroopa Liit nüüd 340 miljonit eurot ja osa Eesti poliitikuid taob vastu rinda, et küll meil läks hästi. See on umbes sama, kui pressida suure kaevuri jalga äravõetud saapa asemel tillukest nukukinga ja öelda, et sobib ju ilusasti.
Kuid seda enam tuleb ka see 340 miljonit kasutada ära nõnda, et Ida-Virumaa sellest maksimaalselt võidaks. Vaidlusi on olnud üksjagu palju nagu ikka sellistel puhkudel, kui kusagil ripub üks ahvalev rahapott, millest oma osale pretendeerijatest puudust pole. Põhimõtteline küsimus on, kas tegu on eelkõige valurahaga piirkonnale põhjustatud sotsiaalmajanduslike kahjude eest või hoopis seemnerahaga, millega paremat tulevikku luua.
Nii ühe kui teise eesmärgi saavutamiseks on 340 miljonist eurost ilmselgelt vähe. Seda raha toetuste ja hüvitiste maksmiseks ära kulutada ei ole kuigi mõistlik, sest korraks hakkab küll parem, aga nii saab see raha üsna ruttu otsa ja edasi tuleks vaid süsimust tulevik. Ida-Virumaa majanduses uute murranguliste pöörete tegemiseks, mis suudaks kasvõi ligilähedaselt korvata põlevkivitööstuses kaotatut, oleks aga vaja mitte sadu miljoneid, vaid miljardeid eurosid ja ka siis pole edu garanteeritud.