Anneli Lamp: tahaksin rääkida armastusest

Anneli Lamp, kirjanik ja poetess Foto: Erakogu

Niisugune naiivne ja ilmselt ka ebapopulaarne soov tekkis vahetult pärast seda, kui tuntud eesti kirjanik ja filmirežissöör teatas Facebookis, et lahkub mõneks ajaks ja võtab vaimse puhkuse, kuna ei suuda enam taluda sotsiaalmeedias levitatavat verbaalset mürki. Mina ei lahku, sest FB on mu ainus suhtluskanal, aga mürgipritsijaid ja saasta võimendajaid ignoreerin küll või lõpetan nende jälgimise sootuks, kui tõesti enam välja ei kannata.

Juba aastaid püsin oma introverdi kaitsealal ja suhtlen välismaailmaga ainult siis, kui tahtmine tuleb. Vahel ikka tuleb, aga suhteliselt harva, kuna olen ju introvertne inimene. Pandeemia kestel on paljud jõudnud äratundmisele, et omada maakodu ning tukakest metsa on suur õnn ning privileeg. Kui kihk inimeste hulka minna puudub, ongi reaalselt võimalik elada loodusega käsikäes, järgides tema rütme ja mustreid.

Kui puuduvad pretensioonikad ambitsioonid ning kibestumine, siis võidki oma kodus rahumeeli lihtsalt õnnelik olla.

"Ega niimoodi looduse rüpes elades taipagi, kuidas tegelik elu käib," ütles mulle üks enda arvates väga tark mees ja tal oli õigus. Tõesti ei taipa ja − mis veel hullem − ei tahagi taibata. Üldse ei soovi kihutada sel kiunumise karussellil, kus kõik üksteisele oma tarkust tõestavad. Viimse veretilgani ja viimase sõnani. Silm silma ja hammas hamba vastu. Ja mis on TEGELIK elu? Rahamaailm? Kaubanduskeskused? Võimuvõitlus? Paljudele (ka minule) on tegelik elu vähenõudlik ja lihtne kulgemine, järgides põhimõtet, et ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike.

Kui puuduvad pretensioonikad ambitsioonid ning kibestumine, siis võidki oma kodus rahumeeli lihtsalt õnnelik olla. Küll mitte sada protsenti, sest kurvaks teeb praegune olukord igal juhul, kuid ega kurvastamine maailma päästa. Tea, kas armastuski enam päästab? Usk, lootus, armastus. Kuid suurim neist on armastus. Ammu enne mind on tõdetud, et kui homme saabukski viimnepäev, siis armastada ja õunapuud istutada maksab ikka.

Vaatan suuril silmil ja imestades inimeste ja asjade maailma. Musti reedeid ja muid hullusi ning tingel-tangelit. Ammu tean, et ei vaja ühtegi asja lisaks nendele, mis mul kodus juba olemas on. Nojah, muidugi olen mingi imelik ja erak. Noored inimesed, kes lapsi kasvatavad ja töötavad, minu elustiili endale mitte kuidagi lubada ei saa. Enamik ei tahakski. Kellele ma siis armastusest räägin, kui sihtgrupp puudub? Küllap neile, kes mu blogi ja raamatuid loevad ning positiivset tagasisidet annavad.

Kõndisime novembri lõpus Jõhvi keskraamatukogu ja Tiia Linnardi korraldatud luulerännakul Selisoos, lugesime luulet, sõime pohli ja vaatasime laugaste peegelsiledat vett. Maailm oma muredega kadus Dan Dehteruki viiulihelidesse ning Jürgen Rooste võimsasse baritoni ja asemele astus armastus. Kui oled hingelt armastaja, siis piisab rabavaikusest, härmatanud sookailudest, valgetest lindudest Liisi Ojamaa luuletuses ning heatahtlikest pilkudest kaaslaste silmades. Armastuseks on vähe vaja, aga tuleb osata kanda seda vähest oma südame kohal, nagu luuletaja on öelnud.

Veel on maailmas armastust, tasub otsida ning leida. Pimedates õhtutes põlevad küünlad, lõhnavad korstnasuitsud ja mängib vaikne muusika. Kodudes küpsetatakse kooke konjakise mascarpone-kreemiga, valatakse pokaalidesse sügavpunast veini ja öeldakse üksteisele sõbralikke sõnu. Hommikuti näitab end mõnikord päike või on ilm sumedasse ja salapärasesse uttu mattunud või laulab hoopiski tuul männilatvades. Keegi kusagil kaugel koob sulle sooje sokke ning saadab need koos armastusega Omniva pakiautomaati. FBs postitatakse loodusfotosid, luuletusi ning kassipilte. Olen õppinud neid viimaseid väga hindama. Üks kassipilt kaalub üles kõik kurjad ja halvustavad vaidlused.

Tahaksin veel kirjutada ilusaid sõnu, kartmata imalaks muutuda. Alateadvus soovitab. Vastukaaluks paljudele kurjadele, mis suudest lendu lastud või klahvidel klõbistatud. Mul on lihtne rääkida, olen vaba hing, kohustused ega staatus ei kammitse, kriitikat ei karda, sest halvasti ütlemine jäägu ikka ütleja enda karma kanda. Elatud aastad ja varem kirjutatu annavad julgust juurde. Loen ja panen kõrva taha, mida arvavad elust ning armastusest Arvo Pärt ja Fred Jüssi, kuigi elutarkus pole tänapäeval kahjuks enam moes...

Mu enese kõikehõlmav armastus algab aastaaegade armastamisest. Armastan ka praegust pimedust. Kuidas me valguse ära tunneksime, kui pimedust poleks? Mõni nädal veel ja juba hakkabki päev pikenema ja aeg kevade poole liikuma. Jälle ootab ees kevadise tärkamise ime. Igal kevadel vaatan ja ei jõua ära imestada, mis kõik mullast võrsuda võib. See aastaring, mis olnud mu elu jooksul nii omane ning turvaline, muutub küll kahjuks järjest ebastabiilsemaks. Vanaema kasvatas mind teadmisega, et kord saabub maailma lõpp. Isegi märgid olid teada. Näiteks roosa lumi. Kui ma ühel talvisel päikeseloojangul avastasin, et lumi ongi täiesti roosa, küll mu väike süda siis alles muretses. Maailma lõpp tol korral ei tulnud, aga mina sain selgeks, et miski pole igavene siin ajalikus elus. Pakutud on, et ehk luule päästab maailma. Vaevalt. Siiski on lohutav mõelda, et meil on veel võimalus armastada, luulet lugeda-kirjutada ning puid istutada. Kõike seda ma teen, kuni aega antud.

Väsiks see maailm vaid vihkamast… (Hando Runnel)