On arusaamatu, miks Eesti riik kogub keskmiselt pensionilt tulumaksu. 2016. aastal ametisse asunud valitsus, kuhu kuulusid ka sotsiaaldemokraadid, tõstis tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni. Aga see oli neli aastat tagasi. Keskmine pension peab saama tulumaksuvabaks, kuid veel parem on, kui lisaks sellele kehtestame ülejäänud Euroopa eeskujul tavapärase klassikalise astmelise tulumaksu, mis kohtleb õiglaselt ka töötavaid pensionäre.
Inimestele valmistab suurt muret hooldekodu koha maksumus, kuid mitmel pool tõusevad uuel aastal ka hooldekodu tasud.
Eesti tervishoid on kõrgel tasemel tänu pühendunud tervishoiutöötajatele, kuid tuleviku kohal on üha tumedamad pilved. Õdede palgad on madalad, arste ei ole piisavalt. Tervishoid sai eelmise valitsuse ajal tugeva rahasüsti, kuid ka siit tuleb edasi minna.
Kõige halvemas seisus on sotsiaalteenused. Eakad ja nende lähedased, kes vajavad toimetulekul abi, on sageli abitus olukorras. Lood, mida nad räägivad, on südantlõhestavad.
Tunnistagem, et kohati ei soovita sotsiaalküsimustega ka piisavalt tõsiselt tegelda. Poliitilisel tasemel ja eriti valimiste eel on lihtsam keskenduda pilkupüüdvamatele asjadele.
Üle riigi on aga nii pensionite kui ka tervishoiu ja sotsiaalteenuste taseme tõstmisel peamine takistus rahapuudus, mis on seotud maksu- ja rahanduspoliitikaga.
Me võrdleme ennast Põhjamaadega ja see ongi õige. Usun, et paljudel oli taasiseseisvumise ajal silme ees Soome eeskuju koos lootusega, et oma saatust ise kujundades hakkame elama nagu soomlased ja rootslased. Põhjamaade heaoluriikide eeskuju ongi tõeline edulugu, millest õppida.