Katri Raik on Narva linna stagneerunud juhtimises võtmas ette mõnes mõttes samasugust perestroikat nagu parimais aastais Mihhail Gorbatšov rohkem kui 35 aastat tagasi Nõukogude Liidus.
Erik Gamzejev: kaalul on rohkem kui Narva
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
7. jaanuar 2021, 22:25
Tahtmata panna Narva värske linnapea õlule lisapingeid, on tema üritusel kaalul rohkem kui ainult Narva linna käekäik ja tulevik. Selle õnnestumine või äpardumine mõjutab suuresti ka teisi selliseid omavalitsusi, kus on õnnestunud aastakümneid viljelda jaga-ja-valitse-stiilis poliitikat.
Raigil tuleb välja rookida need valitsemisvõtted, mida ta on ise Narva volikogus opositsioonis olles aastaid teravalt tauninud. Samal ajal tuleb arvestada, et sadulas võimaldavad tal püsida teiste seas ka need saadikud, kes on olnud senise süsteemi elushoidjad ja nautijad.
Teiste seas näiteks ka keskerakondlane Tarmo Tammiste, kes oli ligi paarkümmend aastat Narva linnapea ning kes hakkas eelmise võimu peale vimma kandma pärast seda, kui ta ise üle parda heideti. Nüüd tuli Narva volikogus Tammiste-sugustest, kel mõõt lõpuks täis sai, võimupöörde tegemiseks kriitiline mass saadikuid kokku.
Saadikute isiklike huvide miiniväljal askeldades varitseb Katri Raiki oht linnapea kohalt lennata igal sammul. Aastatega kujunenud harjumused ja arusaamad linna võimu juures olemise mõttest ei muutu kiiresti.
Iseloomulik kinnitus selle mõtteviisi kohta, et võimul olek peab andma otsest isiklikku kasu, oli Narva munitsipaallehes ilmunud endise volikogu aseesimehe Larissa Olenina artikkel, kus ta pahandas, kuidas küll mitmed saadikud söandasid nüüd poolt vahetada, kui neile oli kindlustatud kõik, mida nad vaid ihkasid. Kes tahtis, sai garaaži, kes soovis ametit mõnes linnaasutuses, sai selle.
Pealtnäha on sellise valitsemisviisi muutmine lihtne, aga tegelikkuses justkui kaardimaja liigutamine.
Üks olulisemaid küsimusi on, kuidas täidetakse omavalitsuses avalikud ametikohad. Kui palju tehakse seda sisuliste avalike konkurssidega ja püütakse tööle saada tõepoolest parimaid võimalikke asjatundjaid või on esmatähtis sokutada linna palgale oma sugulased, tuttavad ja kommunaalpoliitika kaasvõitlejad.
Esimene variant peaks kaasa tooma linna kiirema arengu ja parema üldise eluolu. Teine keskendub võimu kindlustamisele valimistel ja tagab parema elu valitutele. Kui selle kõrvalt mahti jääb, siis tehakse midagi ka avalikkuse huvides.
Et teise variandi puhul võimu säilitada, on äärmiselt oluline võimsa propagandaaparaadi olemasolu. Iganädalaste tasuta munitsipaallehtede ja videote levitamisel ning propagandatöötajate palkamisel on väga vähe seost elanike tegeliku informeerimisega. See on eelkõige võimulolijate poolt endale poliitilise reklaami tegemine avaliku raha eest. Otsekoheselt öeldes selle kuritarvitamine.
Need avaliku raha suurusjärgud, mis Eestis sel moel ereda leegiga põlevad, on tuhandeid kordi suuremad kui need, mida kulutas näiteks eelmine haridusminister talle koha maksma läinud ametiautoga tehtud isiklikele sõitudele.
Lätis ja Tšehhis on näiteks aru saadud, et sellisel kujul munitsipaalmeedia on avaliku raha ebaotstarbekas kasutamine, mis kahjustab poliitilist konkurentsi. Infobülletäänid on lubatud vaid omavalitsuse otsuste ja teadete levitamiseks. Eestis leiavad poliitikud ikka põhjusi, miks munitsiaalmeedia on senisel kujul vajalik. On tõepoolest, aga eelkõige neile endile. Selleks, et võimule püsima jääda.
Tähelepanuväärne, et kui Katri Raigi valimisliit oli Narvas opositsioonis, koguti hoolega allkirju, et lõpetada linna eelarvest 145 000 eurot aastas neelava linnalehe väljaandmine. Nüüd võimule saades sõlmitud koalitsioonileppes käib aga jutt juba selle lehe reformimisest. Umbes nagu inimnäolise kommunismi ehitamisest.
Ilmselt on seegi kinnitus selle kohta, et liiga järske muutusi tehes on oht uue valitsemisviisi vankriga teelt välja põrutada.
Kui kaua Narva uus võim püsib, oleneb kõige rohkem sellest, kui kiiresti ja millisel moel Narva inimesed muutusi enda peal tunnevad ja milliseid usutavaid konkreetseid lootuskiiri Katri Raigi juhitav linnavalitsus pakub. Siiani on Narva ja mitme teisegi Ida-Viru linna areng olnud kohalike klannide juhtimise kammitsas. See on üks olulistest põhjustest, miks elanike arv viimase kümne aastaga vähenenud 30 000 võrra ja tööpuudus ülekaalukalt riigi suurim.
Tühje jutte ei võta suurt keegi enam tõsiselt. Kui Narval õnnestub teha tuntav positiivne pööre, siis aitaks see suure tõenäosusega tuua kaasa häid muutusi ka teiste linnade valitsemises ja eluolus. Julgustaks näiteks aktiivseid inimesi osalema kohalikel valimistel või vähemasti hääletamagi tulema, sest tekib vahepeal kadunud usk muutuste võimalikusesse.
Seetõttu ongi praegu piirilinnas toimuvale põhjust pöörata erilist tähelepanu. Katri Raik on ise oma õlule võtnud vastutuse, mis ulatub üle Narva piiride. Scorpionsi "Wind of Change" võiks olla Narvas praegu taas asjakohane lugu.