Anvar Samost: kelle käes on vaba sõna lüliti?

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

USA tehnoloogia- ja sotsiaalmeediaettevõtete vahel alanud võitlus otsustab, milliseks kujuneb sõnavabadus kogu maailmas.

Uus aasta on toonud suuri uudiseid ning ma ei pea silmas valitsuse lagunemist Eestis või rahutusi Ameerika Ühendriikide pealinnas. Tegelikuks uudiseks on globaalse haardega Ühendriikide internetimonopolide sammud poliitiliste eelistuste, kontrollimatu võimu ja aktiivse kirjastajarolli näitamisel.

USAs sõnavabaduse, vaba konkurentsi ja demokraatia eest peetav lahing on määrava tähtsusega ka Eesti jaoks.

Sündmuste käik iseenesest on lihtne ja avalik. Pärast sissetungi USA kongressi hoonetesse teatas Ühendriikide ametist lahkuva presidendi Donald Trumpi peamiseks suhtluskanaliks olnud sotsiaalmeediaplatvorm Twitter Trumpi konto sulgemisest. Samal ajal asusid Twitter ja temast suurem sotsiaalmeediaettevõte Facebook sulgema veel sadade tuhandete kasutajate kontosid, tuues põhjenduseks vägivalla toetamise. Sulgemised olid valikulised, jättes näiteks puutumata kõik tuntud diktatuurirežiimid.

Juba viimase aasta vältel on sotsiaalmeediaettevõtted − lisaks nimetatutele ka Google oma Youtube'i videojagamisteenusega − tõrjunud valdavalt parempoolseid kasutajaid. Selle tõttu on sellised inimesed ja ühendused − aga ka paljud need, kellele vaba eneseväljendus on väärtusena oluline − liikunud teenusepakkujate juurde, kes piiranguid ei tee.

Pärast president Trumpi Twitteri konto sulgemisele järgnenud miljonite kasutajate lahkumist võistlevasse Parlerisse võtsid aga nii Google kui ka hiljem Apple ootamatu arenguna Parleri mobiiltelefonirakenduse oma poodidest maha. Päev hiljem eskaleerusid sündmused veel, kui Amazon teatas, et ei luba Parleril enam kasutada serveriteenuseid.

Lisaks Amazonile keeldusid teenustest Parlerile paljud teised firmad, mille tulemusel on platvormi kasutamine teadmata ajaks blokeeritud − seejuures puhtalt eri tehnoloogiaettevõtete koordineeritud tegevuse tulemusel, ilma riigivõimu sekkumiseta. Krooniks on nii Twitteri kui Facebooki ja Google'i kahepalgelisus, mis lubab ühel käel konkurente vägivallaähvarduste vahendamise põhjendusel nuhelda, kuid laseb ise oma kanalites endiselt väga juhuslikult või lausa poliitilist vahet tehes neil vohada.

Kiirete muutuste taustal on pikaajalised arengud USA meediaturul, mis dikteerib trende kogu vabas maailmas.

1990. aastate keskpaigast pärinev seadus on USAs sotsiaalmeedia- ja tehnoloogiaettevõtteid kaitsnud vahendatava sisuga kaasneva vastutuse eest. Lihtsalt öeldes on seadusandja ja kohtud kohelnud neid sarnaselt telefonioperaatoritega, keda ei saa panna vastutama miljonite kõnede sisu eest. Samas muidugi ei sekku telefonifirmad inimeste kõnedesse, jättes mõned kliendid helistamisvõimalusest kõnede sisule viidates ilma või keelates mingitel teemadel rääkimise. Seda on sotsiaalmeediaettevõtted viimase 10 aasta jooksul aga üha aktiivsemalt tegema hakanud, palgates kümneid tuhandeid moderaatoreid ning kujundades vastavalt algoritme.

Otse öeldes tegelevad sotsiaalmeediahiiglased ammu sisu toimetamise, suunamise ja valimisega − nii nagu seda on aegade algusest teinud ajakirjandusväljaanded −, kuid väldivad samas erinevalt neist vastutust oma valikute eest. Kuna need hiiglased on äriliselt väga edukad, siis on nad samal ajal suutnud päris meediast palju mõjuvõimsamaks kasvada.

Ühendriikide teravalt polariseerunud ühiskonnas on tehnoloogia- ja sotsiaalmeediahiiud värskelt saadud tohutu võimu joondanud täies ulatuses poliitilise jaotuse vasakule poolele. See ei ole aga isegi oluline, sest tegelikkuses tahavad nad huvisid ja vaateid dikteerida mõlemale suurparteile. Ka demokraadid peaksid olema sarnaselt vabariiklastega hirmul kontrollimatu võimu ees, mis ei ole kellegi poolt valitud ega pea kellelegi aru andma, isegi klientidele mitte.

Ärilise edu, mõju ja võimu tagab monopol. Just selles võtmes peabki vaatama Amazoni, Google'i ja Apple'i ühist rünnakut tuhandeid kordi väiksema Parleri vastu.

Õnneks näib, et Euroopas on − võimalik, et peamiselt majanduslike blokkide omavahelise konkurentsi tõttu, aga taas, see polegi oluline − ohtu mõistetud. USA suurfirmade tegevus on saanud selge hukkamõistu nii suurriikide valitsustelt, nagu Saksamaalt ja Prantsusmaalt, kui ka Euroopa Liidu tasandilt.

See, koos loomuliku väikese rahvuskeele kaitsebarjääriga, võiks pakkuda lootust, et ookeanitagused arengud ei jõua meieni. Paraku on nii mõelda naiivne. USAs sõnavabaduse, vaba konkurentsi ja demokraatia eest peetav lahing on määrava tähtsusega ka Eesti jaoks.