Kristina Kallas: eestikeelse õppe arendamiseks Ida-Virumaal on vaja tegusid

Kristina Kallas, erakonna Eesti 200 esimees Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Minu tagasihoidlikul hinnangul ei peaks enam tegelema tegevuskava koostamisega eestikeelse hariduse võimaluste pakkumise kohta, vaid juba tegutsema, sest tegevuskavasid on koostatud kümneid aastaid.

Kõige kriitilisem on seis Ida-Virumaal nii hariduse üldise kvaliteediga kui ka õpilaste eesti keele oskusega kooli lõpetamisel. Samal ajal on tung eestikeelsetele õppekohtadele põhikoolides väga suur ja ei suudeta lastevanemate soove tegelikult täita. Kõlab uskumatult, et 30 aastat pärast taasiseseisvumist ei suuda Eesti riik pakkuda Ida-Virumaal kõigile soovijatele võimalust õppida eesti keeles.

Mina näen lahendusi järgmistes sammudes. 

Kohtla-Järvel ja Narvas, kus lastevanemate soov panna laps eesti õppekeelega kooli on suurem kui olemasolevate kohtade arv, on vaja avada juba 2021. aasta sügisel veel üks eesti õppekeelega kool, mis alustab täismahus varajase keelekümblusega. Eesti õppekeelega koolid mõlemas linnas on eestlaste pesad ja neil on oma selge funktsioon. Keelekümbluskool Narvas on kasvanud juba oma majast välja ja sinna enam ei mahu, järelikult on vaja veel ühte hea kvaliteediga ja mitte ainult sõnades keelekümbluskooli.

Kõlab uskumatult, et 30 aastat pärast taasiseseisvumist ei suuda Eesti riik pakkuda Ida-Virumaal kõigile soovijatele võimalust õppida eesti keeles.

Sama seis on Kohtla-Järvel. Kui omavalitsus ei suuda kvaliteeti tagada, siis tuleb keelekümbluskoolid teha riigikoolideks (nagu see Narvas ongi). Sama jutt kehtib ka lasteaedade kohta.

Jõhvis on samuti eesti õppekeelega kool ülerahvastatud ja nõudluse täitmiseks tuleb Jõhvi vene põhikoolis avada esimesed klassid varajase keelekümbluse metoodikaga ehk eesti keeles. Teades Jõhvi vene põhikooli olukorda hästi, siis üks klass peaks jääma hariduslike erivajadustega lastele kindlasti vene õppekeelega.

Sillamäel teevad  nii eesti põhikool kui ka Sinimäe põhikool väga head tööd, kuid vajavad tuge eestikeelse õppe arendamisel. Tugi tähendab ülikoolidega tihedat koostööd eesti keeles õpetamise praktikate arendamisel, kus ülikooli teadlased on tasustatud ekspertidena koolide meeskondi nõustamas.

Kui need sammud ära teha, siis saavad järgmistel aastatel kergemalt hingata riigigümnaasiumide direktorid Hendrik Agur ja Tatjana Ait, kes teevad praegu põhikoolide töö vigade parandust.  

Kõike seda ei saa aga teha, ilma et kaks regionaalset kolledžit − TTÜ Virumaa kolledž ja TÜ Narva kolledž, kes piirkonnale spetsialiste koolitavad, sealhulgas ka õpetajaid − saaksid peale korraliku rahastuse. Seni on kolledžite õppejõud ja juhid teinud missioonitööd, väikese palga eest sõitnud Eestimaa teistest nurkadest õpetama. Iga päev tuleb tegutseda hapnikupuuduses: raha ei ole ei korraliku palga maksmiseks, motiveerimiseks ega koolitamiseks.

Ma jätan siin pikalt kirjeldamata selle, kuidas näeb välja see argipäev tulevase eesti keele õpetaja koolitamisel, kui gümnaasiumist tulnud õpilase tegelik eesti keele oskus on põhikooli tasemel, kui õppejõud teeb kolm korda rohkem tööd selleks, et mitte ainult eriala õpetada, vaid ka eesti keel selgeks õpetada, ja seda alla keskmise Eesti palgaga, millest viiendik kulub veel perest eemal elamiseks Narvas.

Samal ajal peab tudeng tegema üliinimlikke pingutusi, sest nominaalajaga lõpetamise kohustus ikkagi kehtib ja venitada ei saa, vastasel juhul tuleb õpingute eest maksma hakata, mis Ida-Virumaa inimestele on nagu võlakoorma selga kasvatamine. Eesti keele õpetajate ja keelekümblusõpetajate koolitamine ei ole olnud prioriteet, nii uskumatuna kui see ka kõlab, ning on püsinud suuresti entusiasmil ja missioonitundel.

Ei ole vaja tegevuskava koostama hakata, on vaja tegusid.

Kristina Kallas on olnud Tartu ülikooli Narva kolledži direktor