JUHTKIRI Lööb, järelikult ei armasta

Foto: Remo Tõnismäe / Postimees

See pealkirjas toodud väide on inspireeritud nõukaajal eriti venekeelses kultuuriruumis levinud "rahvatarkusest", millega lohutati perevägivalla käes kannatavaid naisi: "Lööb, järelikult armastab." Tegelikkusega oli sellel vähe pistmist, kuid toonane ametivõimude praktika eelistas lähtuda arusaamast, et peretülid, milleks oli ka peresisene vägivald, on perekonna siseasi, kuhu pigem ei sekkuta. Sovetiriik eelistas inimese eraellu sekkuda igal muul võimalikul moel, kuid mitte siis, kui pereliikmed üksteist klobisid.

Tänases Põhjarannikus kirjutame sellest, et Ida-Virumaa on perepeksu juhtumite poolest Eestis esirinnas.  

Sellest probleemist rääkides politseil üks silm nutab, teine naerab. Sest tõesti, pole ju midagi rõõmustavat selles, kui suhtevägivalla numbrid on nii kõrged, ja omada üle riigi sellist "kuldmedalit" pole justkui mingi auasi. Samas näitavad kasvavad statistikanumbrid ka seda, et inimesed teatavad juhtumitest üha rohkem. Sest miski ei anna alust arvata, et varem oli perevägivallajuhtumite arv väiksem, kuigi politseinumbrid seda näitavad. Lihtsalt need ei jõudnud koduseinte vahelt kaugemale. Õiguskaitseasutused ütlevad, et perevägivallast annavad aina rohkem teada naabrid ja sugulased, ohvrid iseenesest mõista. See ei näita midagi muud kui inimeste teadlikkuse tõusu ning usalduse kasvu riikliku süsteemi vastu. Et ohver ei jää pärast politsei sekkumist abita, et taas vägivalla küüsi langeda. Tänaseks on üle Eesti rajatud selleks varjupaiku, aga ka kortereid, kuhu paigutada perest eemaldatud rusikakangelane.

Kõige tõhusam relv sellise vägivallatsemise vastu ongi ühiskonna teadlikkus ja arusaam, et igasugune vägivald on kuritegu, kus tuleb sekkuda. Kui potentsiaalne peksja teab, et igal tema agressiivsel liigutusel on talle vilets tagajärg, aitab see temalgi rusikad taskus hoida.