/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Hooldekodude turvalisus on viimasel ajal olnud avalikkuse püsiva tähelepanu all. Mõistetavalt eelkõige koroonaviiruse leviku tõttu, sest on ju sealsed asukad üks kõige suuremaid riskirühmi, kelle elu kuri viirus otseselt ohustab. Et see pole lihtsalt teoreetiline jutt, näitas järjekordne viiruspuhang Alutaguse hoolekeskuses, kus eelmiselgi aastal koroonakolle möllas ning ka inimelusid nõudis.
Ent tänavu jaanuaris Aa külas juhtunu tõi teravalt esile veel ühe riski. Pealtnäha tänapäevane ja väidetavalt kõigile tuleohutusnõuetele vastanud hoolekandeasutus põles nii kiiresti maha, et kolme selle elanikku ei õnnestunud päästa. Juhtunu ajendas päästeametit käivitama kiirkontrolli kõigis Eestimaa hoolekandeasutuses, mis tõi esile kurva tõe: rohkem kui pooltes leiti puudusi ja nõuetele mittevastavust.
Jah, võib muidugi möönda, et suur osa rikkumistest on justkui tühised, formaalsed. Kusagil on ära jäänud õppused, kusagil on häiresüsteemi paberid korrast ära, kusagil on varuväljapääsu juurde pandud ülearune laud või tool. Ent saatan peitub pisiasjades ja igaüks neist eraldi võttes võib saada saatuslikuks.
Kui me võrdleme 20 aasta tagust olukorda tuleohutuses, siis on see muidugi kui öö ja päev. Aastatega on palju muutunud alates suitsu- ja vingugaasiandurite kohustuslikuks tegemisest kodudes, lõpetades automaatsete tulekahju teavitussüsteemide paigaldamisega avalikesse asutustesse. Eks siit ka tulemused: kui näiteks aastal 2006 oli Ida-Virumaal 24 tulesurma, siis mullu 6. Ent nagu näitas päästeameti reid, on edenemiseks veel ruumi. Paljudel puhkudel eelkõige mõtteviisis, mil pigem kardetakse rikkumisega vahelejäämist, mitte suurt õnnetust.