Anvar Samost: keskpärased kangelased

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

Euroopa Liitu ei maksa Nõukogude Liiduga võrrelda. Kui aga kahe nii erisuguse asja vahel liiga palju paralleele leiduma hakkab, siis peaks küsima, mis valesti on ja kuidas seda, mis valesti, parandada saaks.

Jälgin mitme Euroopa Komisjoni voliniku Twitterisse tehtavaid postitusi. Ajakirjaniku värk, tuleb kursis olla, aga pigem selleks, et meeleolusid tabada. Kõige olulisem neist on mõistagi Eesti voliniku Kadri Simsoni kirjutatav. Kuigi ausalt öeldes ei usu, et Kadri Simson ka tegelikult neid postitusi teeb.

Esiteks on kõikide volinike postitused üsna klassikalise viletsa suhtekorralduse moega. Aga teiseks ma pisut tunnen Kadri Simsonit ega usu, et tema suudaks lisaks äärmiselt klišeelikule vormistusele sedavõrd sisuliselt jaburat teksti produtseerida. Minge vaadake ise ning kui te olete vanem kui 45 aastat, siis tekib paljudel kindlasti lõpuks tunne, et midagi säärast olete juba kuskil teises riigis kuskilt loosungitelt ja lehtede esikülgedelt lugenud.

Ei saa kuidagi öelda, et Euroopa Liit oleks sõjas viirusega vähegi rahuldavas seisus.

Nii tegelikult ei peaks olema. Euroopa tippametitesse saanud inimesed, on nad siis eestlased või mõnest muust, teistsuguse ajalooga rahvusest, peaksid saama säilitada võimaluse suhelda inimlikult ja edastada sõnumeid, mida nad vähemalt mingil määral ise usuvad. Aga tundub, et kedagi ei huvita, keegi ei taju siin vastutust asjade eest, mis oleks nagu väikesed, aga tegelikult olulised, kuna tihti määrab keel sõnumi.

Väikestest asjadest algavad suured. Üle kuu aja jälgime Euroopas murega ning ilmselt kohati ka vihaselt ja meeleheitlikult, kui aeglases tempos kulgeb kaitsesüstimine koroonaviiruse vastu. Vaktsiine ei ole piisavalt, heal juhul on riigiti vaktsineeritud kolm protsenti inimestest.

Samas äsja Euroopa Liidust lahkunud Suurbritannias on vaktsineeritud iga viies elanik ning arvata võib, et kevadeks on kaitsesüsti saanud kõik. Samuti Euroopa Liitu mitte kuuluv Serbia on jõudnud vaktsineerida ligi 10 protsenti elanikkonnast. Ka USAs on vaktsineeritud 10 protsenti ja Iisraelis üle 40. Ei saa kuidagi öelda, et Euroopa Liit oleks sõjas viirusega vähegi rahuldavas seisus.

Ka jutt sellest, et Eesti poleks väikese riigina vaktsiini niigi palju üksi hankida suutnud, ei tundu usutav, kui edetabeli ülemist otsa uurida.

Aga veel propagandamaigulisemaks muutub see väide, kui süveneda Euroopa Komisjoni keskse vaktsiinihanke korraldamise asjaoludesse. Avaneb pilt saamatusest, valest eesmärgist, bürokraatlikust suutmatusest ja vastutuse hajumisest. Päris mitmes toimivas väikeriigis oleks ilmselgelt paremini hakkama saadud.

Euroopa Komisjoni hankeid ja tarnelepinguid ette valmistanud ametnikud ei olnud pädevad, neil puudus asjakohane kogemus, aga saatuslik oli eelkõige valede eesmärkide seadmine. Euroopa Komisjon soovis ravimitootjatelt saada odavat hinda ja saigi. Aga odav hind ei ole oluline ega tegelikult ühiskonna kogukulu arvestades ka odav, kui vaktsiini kiiresti kätte ei saa. Organisatsiooni, mis ei väärtusta iseseisvat mõtlemist, on raske leida kriisiolukorras võimekaid töötajaid.

Euroopa Komisjoni välispoliitika juht Josep Borrell luges jutupunktid Moskvas maha ja lagunes ära, kui jutupunktidest ei olnud abi. Hiljem suutis keskpärane poliitik, kes võlgneb oma silmapaistva ametikoha just sellele, et ta keskpäraselt ohutu on, ka vassida ja saadud alandusele rasvase joone alla tõmmata. Kui Borrelli ja Venemaa välisministrit Sergei Lavrovi kõrvuti vaadata, siis üks neist meenutab Brežnevit, aga see üks ei ole paraku Lavrov.

Juba on öeldud, et Borrelli jamast on kasu, sest saadud hoop lükkab Euroopa Liidu välispoliitika Venemaa suhtes paremasse suunda. Lühikest aega see nii on, aga pikas vaates ei kao suurte Euroopa Liidu liikmesriikide erihuvid ning suurem mõju suhetes Venemaa, Hiina ja USAga kuhugi ning järgmine viga ootab järgmist klišeedes rääkivat konformistlikku volinikku kuskil mujal.

Eesti huvides on, et Euroopa Liit ei oleks selline, nagu kahes toodud viletsas näites nägime. Meil on tõesti raske siin üksi asju kiiresti muuta, aga kindlasti saaks alustada iseendast. Et Eesti poliitikud ja ametnikud räägiksid Eesti nimel ausalt ega kardaks midagi "valet" öelda. Euroopa Liidu halvemaid omadusi ja vigu tuleb otse adresseerida. Kadri Simson võiks ise oma Twitteri postitusi teha.