Erik Gamzejev: kuhu kadusid Keskerakonna toetajad Ida-Virumaal?

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Keskerakonna toetus Ida-Virumaal on vähem kui poole aastaga sulanud nagu mõni menukas rahvaaktsia börsikrahhis. 

Palju aastaid kahe kolmandiku Ida-Virumaa valijate toetust omanud Keskerakonna populaarsus kukkus tänavu jaanuaris kõigest 21 protsendile ehk samale tasemele Reformierakonna ja EKREga. Turu-uuringute ASi poolt ERRi tellimusel tehtud uuringust ilmneb, et eriti järsult on senised toetajad Keskerakonnas pettuma hakanud alates eelmisest sügisest ning populaarsuskõvera kõige äkilisem sööst alla tuli tänavu jaanuaris.

Ida-Virumaa poliitmaastiku viimase paarikümne aasta suurmaapidaja taandumisel on põhjusi rohkem kui üks. Aga põhiline neist on, et neli viimast aastat, mil peaministri ametis oli Keskerakonna esimees Jüri Ratas, ei muutunud Ida-Virumaa elu murranguliselt paremaks. 

Kuni 2016. aasta lõpuni, mil Keskerakonnast sai peaministripartei, tugines selle populaarsus Ida-Virumaal suuresti vastandumisele keskvõimule. Kohalikud häältemagnetid kogusid poliitilist kapitali põhiliselt tänu sellele, et kuulutasid oma propagandakanalites väsimatult valijatele, et Reformierakond ja Isamaa on rahvuslikult meelestatud erakonnad, kellele ei lähe Ida-Virumaa inimeste mured korda.

Oma väheviljakat tegevust Ida-Viru suuremate linnade eesotsas oli mugav põhjendada sellega, et vastasleer ei salli neid ning on pannud need omavalitsused riigi investeeringute dieedile. Samas püüti näidata ennast oma valijate huvide eest seisjana, kes näiteks ei lase koole üle viia eestikeelsele õppele, ja väita, et  majandushädade põhjuseks on Eesti valitsuse õelus Venemaa suhtes. 

Keskerakonna saamisega  peaministriparteiks kadusid need kaardid mängulaualt.  Selle oleks pidanud asendama Ida-Viru linnade majanduse kiire areng ja õitseng. 

Ei saa öelda, et Ratase valitsused poleks püüdnud. Riigi raha hakkaski Ida-Virumaa omavalitsustele varasemast mõnevõrra rohkem tulema. Osaliselt muidugi ka seetõttu, et suurendati kõigi Eesti omavalitsuste tulusid.

Paljuräägitud Ida-Virumaa programm hakkas pärast pikka hoovõttu toimima, aga selle ulatus ja mõju olid algul plaanitust mitu korda väiksemad. Väiksemaid edulugusid on tulnud, aga tuntavat murrangut mitte.

Mitmed suured ettevõtmised, millega idavirulaste lootusi üles köeti, nagu näiteks sisekaitseakadeemia pealinnast ületoomine, taandus lõpuks ühe väga ilusa ujula, ühiselamu ja õppeklassidega maja rajamiseks. Jõhvi ja Narva vahelise neljarealise maantee ehitamise plaan on lükkunud järjekorra lõppu Tartu ja Pärnu maantee järele. 

Valitsusparteina pidigi Keskerakond tegelema kogu Eesti arendamisega, mitte Ida-Virumaal ülikõrgeks kruvitud ootuste täitmisega. 

Poliitikud võivad investeeringute miljonitega žongleerides jätta tegelikkusest ilusamat muljet. Samal ajal on mõned olulised statistilised näitajad halastamatud.

Nelja aasta jooksul vähenes Ida-Virumaa elanike arv 11 000 inimese ehk terve maakonnakeskuse Jõhvi võrra, arvestamata seejuures haldusreformi käigus teistesse maakondadesse üle läinud kolme valda.

Kui 2016. aasta sügisel oli Ida-Virumaa tööpuudus kümne protsendi ringis, siis nüüd, mil Ratase valitsus ametist taandus, juba 14. Seejuures ei ole lõviosa töötuse kasvu põhjustanud koroonaaeg, vaid eelkõige selle aja jooksul mitme tuhande hea palgaga töökoha kadumine põlevkivitööstuses. 

Kui poliitikud räägivad sageli seoses rohepöördega eelseisvast Põxitist, siis tegelikkuses on see töökohti silmas pidades suures osas juba toimunud. Kadunud töökohtade asemel uute tekkeks tingimuste loomine on suuresti jäänud paberile, mida kinnitavad selgelt töötukassa graafikud. 

Jaanuaris moodustunud uuelt valitsuselt võinuks oodata selgeid sõnumeid, milliseid samme on Ida-Virumaal plaanis ette võtta, et anda hoogu tööpuuduse vähendamisele. Selle asemel kõlas kaamerate ees rahulolevalt Keskerakonna aseesimehelt Mailis Repsilt põhiuudisena, et põlevkivitööstusele on plaanis kriips peale tõmmata juba aastatel 2035-2040. Selle asemele on uuel valitsusel plaanis hakata välja töötama Ida-Virumaa uut sotsiaalmajanduslikku mudelit.

Abivajajat lükati abistamise asemel kuristikule lähemale. See on umbes sama kui teatada rannakaluritele, et me võtame teilt paadid ja võrgud ära, kuid hakkame mõtlema, millise teemapargi me kunagi teile siia loome. 

Ida-Virumaal ei ole rohepöörde ja uue majanduse vastu midagi. Aga halb on see, et kui vana majandus läheb aina kasvava hooga kinni, siis oodatud uus majandus kipub jääma põhiliselt mõtteuidanguteks ja visioonideks, mis toidavad ehk selle koostajaid, aga mitte kohalikke inimesi. 

Keskerakonna toetuse kukkumine Ida-Virumaal 21 protsendile jaanuari lõpuks on loogiline ja ootuspärane tulemus. Seda võimendavad lisaks keskerakondlaste omavahelised kraaklemised Ida-Virumaal. 

Tõsiasi on ka see, et Keskerakonna varasemate Ida-Viru liidrite sära on tuhmumas. Mihhail Stalnuhhin ei ole enam kaugeltki sama aktiivne kui veel viis või kümme aastat tagasi. Valeri Korbi sõnavõtud kipuvad meenutama mõminaräppi, millest on keeruline aru saada. Narva volikogu keskfraktsiooni endise juhi Aleksei Voronovi saatis kohus vangi, Kohtla-Järve endist linnapead Jevgeni Solovjovi karistas kohus korruptsiooni kuritegude eest viieaastase tingimisi vangistusega. Martin Repinski teeb Jõhvis selliseid pööraseid ratsukäike, millest enam tema enda toetajadki aru ei saa. Tegusate keskerakondlaste nappusest annab märku seegi, et Jõhvit juhtima on komandeeritud Valgas töötuks jäänud parteikaaslased. 

Yana Toomi Ida-Virumaale kandideerima toomine oli aastaid tagasi nutikas käik, aga temagi puhul on kinnitust saanud Hando Runneli tõdemus, et laenatud kandlega kaua ei mängi...  Samaaegselt tööga Euroopa parlamendis on äärmiselt keeruline tegeleda Narva keskerakondlaste risti läinud suuskade õigeks sättimisega. Keskerakond püüab oma kehva seisu piirilinnas parandada nüüd hoopis sotsiallademokraat Katri Raigi tuules. 

Ida-Virumaal usalduse taastamiseks Keskerakonda enam udujutud ja munitsipaalpropaganda ei päästa. Idanaabri eeskujul niinimetatud "suveräänse demokraatia" valitsemisviisi viljelemine kohalikes "vürstiriikides" on hakanud ilmselgelt logisema. 

Vaja on põhimõttelist muutust siinsete omavalitsuste juhtimises ja tegusid, mis maakonna eluolu parandaksid.