Anneli Lamp: prügi pole oluline

Anneli Lamp, kirjanik ja poetess Foto: Erakogu

"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu." Teate ju küll seda tsitaati "Väikesest printsist". Ja veel: "See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi."

Ma pole Uikala prügimäge ihusilmaga näinud, aga ma näen oma südamega seda küpsevat prügikatastroofi, millest kirjutab Mikk Salu 17. veebruari Eesti Ekspressis. Pole näinud ka prügila omanikku Nikolai Ossipenkot mujal kui fotodel, ega suuda sügaval südames ära imestada tema legendaarset ja täiesti kontrollimatut mõjuvõimu Ida-Virumaal. Kas see on ikka Eesti riik, kus ma elan?

Ise me oma prügisse upume, kui prügi pole oluline.

Prügi ja prügilad ei jäta mind mingil juhul külmaks, sest eelmine prügila, mis nüüd on kujundatud ilusaks rohelise kattega astanguliseks mäeks, asub mu kodust linnulennult vaadates vaid ehk mõnisada meetrit teisel pool Jõhvi-Uikala maanteed.

Mu lapsepõlves tossas prügimägi pidevalt ja levitas väljakannatamatut haisu. Mäel käis vilgas töö ja tegevus: üks kontingent korjas kokku poodidest toodud leivapätsid ning müüs need loomi pidavatele külainimestele. Säälsamas istuti ja võeti napsu ning kohapealt leitud hapukurk loputati enne haukamist lähemas vihmaveeloigus puhtamaks. Toidukraami leidus küllaldaselt, vorste lausa kiloste lattide kaupa. Poisikesed armastasid prügimäel ringi kolada. "Lähme prükale!" oli üks võimalikke variante, kuidas päeva sisustada, kui poppi visati või muidu vaba aega oli. Prügimäe asukad aga võõraid ei sallinud. Neile vaadati altkulmu: "Ärge uurige siin midagi, ennegi on asju kaduma saanud!" Kõik oli neil teada ja arvel. Olid mingid putkad ja traagilised sissepõlemised… Ega see teab mis kaunis elu ega muinaskungla olnud.

Talviti pärast tuisku tuli sumbata kõhuni lumes, kolmerublane näpus, otsida üles sahamees ja näidata, missugune teeots vajab lahtilükkamist. Prügimäe sahamees oli ainus võimalus lumevangist pääsemiseks. Kui ma üle paarikümne aasta tagasi juhatasin ühele pealinlasele teed oma koju, lisasin peamise orientiiri: enne prügimäge keera paremale. Ta siis kujutas ette, et ümber mu maja lendavad tuules kilekotid ja vedelevad kaltsud nagu India slummides. Oli kohe üpris imestunud, leides eest presidendi auhinna saanud ilusa maakodu.

Südames alati kihvatab, kui räägitakse vääriselupaikadest, kuhu midagi ehitada ei tohi. Mu vanemad oskasid luua ja hoida oma kodu vääriselupaigana, hoolimata lähedusse kerkima hakanud prügimäest. Õnneks ikka metsatukake lahutas meid ja prügi. Nüüd on prügimägi kolinud tunduvalt kaugemale ega mõjuta enam mu igapäevaelu. Uudistest saan teada, kui Uikala prügimägi põleb, suits koduni ei jõua. Internetist loen: "Prügila omanik on firma Ekovir, millest 98 protsenti kuulub Natalia Ossipenkole. Tema abikaasa on tuntud ärimees Nikolai Ossipenko, keda saadab Ida-Viru kommunaalkuninga ja poliitikaelu halli kardinali kuulsus."

Probleeme on olnud juba varem, aga mu kõrvust mööda läinud. Arvad ju, et kui ehitatakse nüüdisaegne prügila, siis kõik toimibki, et on uued tehnoloogiad prügi käitlemiseks, aga kaugel sellest...

Mikk Salu artikkel avas mu silmad ja pani südame valutama. Keegi lihtsalt tegutseb omatahtsi, sest see on talle majanduslikult kasulik, hoiab kokku 3 miljonit eurot. Kommunaalkuningas ja hall kardinal. Päris ruttu uputatakse planeet Maa prügisse. Veel sada aastat tagasi visati katki läinud savikausi killud aida alla, rohupudelid viidi apteeki tagasi ja saapaviksi karbis sai ehk pisikesi naelu hoida. Nüüd tuleb iga poeskäiguga kaasa kotitäis pakendit.

Kurb meel on. Süda valutab ju. Tahaks midagi teha. Keskkonnateadlikud inimesed sordivad prügi ja püüdlevad pakendivabade ostude poole. Ja siis on kusagil need rahatähtedest silmaklappidega kuningad, kelle pärast võivad prügimäed jumala rahus Uikala metsade vahel aina kasvada.

Mis koht see mets ka üldse on? Paras paik prügi maha panemiseks. Kahtlen, kas kommunaalkuningatel ja hallidel kardinalidel on halli aimugi Uikala küla ajaloost: sääl on elanud inimesed, kasvanud suured suguvõsad, peetud põldu ja elatud prügivaba elu. Sääl oli vääriselupaik enne prügi leiutamist. Enne heaoluühiskonna tarbimis- ja plastikultust.

Mäletan lapsepõlvest Uikala eidekesi, endisi taluperenaisi, pikki kilomeetreid Jõhvi poodi käimas, kaks kokku seotud suurt riidekotti leibadega üle õla. Üks kõhu peal, teine selja taga. Siis, kui heeringas, Doktorivorst ja klaaskommid pakiti lihtsalt paberisse ja piimapudelid poodi tagasi viidi.

Uikala on mu naaberküla, kuigi ma säält ühtki inimest ei tunne, ja tükike minu isamaast. Ei saa vait olla ega sõrmi paigale sundida. Klõbistan oma isamaatunde klaviatuuri sisse just enne 24. veebruari. Ei taha ju, et isamaast saaks suur prügimägi.

Kus on Ossipenko isamaa? Ah, pole see minevikku vaatamine midagi ainult vanainimese nostalgitsemine ja küündimatu mõtlemine. Päris mõistlik tundub. Minevikust on palju säästlikku õppida. Ja oma planeeti me ju ometigi säästma peame? Või mis? Eriti, kui tulevikus ei paista muud kui prügisaared ookeanis, ennast plasti täis söönud mereloomad ning raha- ja võimuahned inimesed. Praegu küll paistavad. Ise me oma prügisse upume, kui prügi pole oluline. Ja mis siis põhiline on? Kuningate rikastumine?