/nginx/o/2021/03/08/13668329t1haf22.jpg)
Tegelik koera saba kärpimine on tänapäeval muidugi täiesti välistatud, aga kui dobermannid ja rotveilerid veel ausad jahi- ja valvekoerad olid, tuli nende saba ja kõrvu kärpida, et loomad võitluses viga ei saaks. Kui uhke loom kasukat või nahkjopet kaunistavaks aksessuaariks alandus, keelati saba- ja kõrvakärpimine ära, aga küsimus, kas kärpida saba jupikaupa või korraga, on rahvaluulesse alles jäänud.
Poliitikute käitumine koroonapandeemia ajal meenutabki sabakärpimist. Kuidas seda teha, kas jupiti või korraga, on aga otsustamata.
Teadusnõukogu soovitab piiranguid karmistada, arstid ja kõik ülejäänud meditsiinitöötajad on väsimuse piiril, mõne haigla ees on kiirabiautode järjekord, aga poliitikud mõtlevad. Mõtlemine on tänuväärne tegevus, kuid selle tulemusel peaks valmima otsus. Ja isegi halb otsus on igal juhul parem kui otsustamatus ja poliitkorrektne mökutamine.
Eesti riigi koroonapoliitika iseloomustamiseks sobib suurepäraselt koolifüüsikast tuttav mõiste Browni liikumine.
Haigestumusnäitaja on ainus, mis praeguses koroonakriisis otsustavalt käitub. Kui mujal Euroopas hakkab see tasapisi langema, siis Eestis on 14 päeva nakatumisnäitaja 100 000 elaniku kohta otsustavalt kosmosesse startinud. Ning kui seni on poliitikud rääkinud, et suremus on meil palju väiksem kui näiteks Slovakkias, siis tuleb siin tänada nii õnne ja Eesti elanike tugevat tervist kui ka heal tasemel arstiabi.
Õnnega ei tohi mängida, tervisetagavara väheneb kevadeks ja arstiabi võimalused on oma piiri juba saavutanud. Tegelikult näib, et ka koroonasurmi lisandub üha rohkem ja rohkem. 14 inimest ööpäevas ja 667 surma kokku esmaspäeva lõunase seisuga on väga kurb näitaja. Võib ju öelda, et surevad vanad ja vigased, aga üsna paljud nendest, kes koos kroonviirusega hauda on läinud, oleks võinud veel aastaid õnnelikult elada.
Vabaduse ja ettevõtluse piiramine on halb nii elanikele kui ka poliitikutele. Ometi tegi Ida-Viru turismiklaster eelmisel nädalal pöördumise, milles nõutakse karme piiranguid. Turismiettevõtjate arvates on kuni kuu aega kestvatest piirangutest palju kasu, praegune solgutamine aga lahendust ei too ning ajab asja hoopis hullemaks.
See lähenemine võib olla, aga enne riigi täielikku lukkupanemist tuleks hoolitseda selle eest, et praegu kehtestatud piirangutest kinni peetaks. Kohtla-Järve suurimas kaubanduskeskuses oli vähemalt eelmisel nädalal vaid kaks turvameest ning suure toidupoe ja kotletivõileivakoha avalik wifi huugas täiega.
Selles keskuses on turvameestega kogu aeg kokku hoitud ja on olnud aeg, kus neli-viis noort kaaki seda keskust täiega terroriseerisid. Lootus, et keskuse ja toidupoeketi kaks turvameest maskikandmist tagada suudavad, on vale, tegelikult suisa kuritegelik. See on ainult üks näide sellest, et isegi praegusi piiranguid ei suudeta tagada.
Juba koolifüüsikast on tuntud mõiste Browni liikumine. See on tahkete osakeste kaootiline sebimine vedelikus. Eesti riigi koroonapoliitika iseloomustamiseks sobib see termin suurepäraselt. Öeldakse, et rahvas on piirangutest tüdinud. Muidugi on, aga udune kommunikatsioon suurendab tüdimust veelgi. Nõrgema närvikavaga inimesi viib see aga süvamasendusse. Masendus ja kriis koos on väga raske juhus.
Ja muidugi maskid. Saksamaal nõutakse juba FFP2 tasemel maskide kandmist. Sallist, sokkidest või trussikutest enam ei piisa. Üks maskivastaste argumente on, et kõikjal on maskikandmise kohustus nakatumist suurendanud. Selles võib olla isegi veidi tõde.
Mask on meditsiiniline seade ja seda tuleb kanda väga täpsete juhiste järgi. Käsi näiteks tuleb desinfitseerida vahetult enne maski ette panemist ja vahetult pärast maha võtmist. Enne seepärast, et maski sisepinnale viirusi ja baktereid ei satuks, ja pärast selleks, et maski välispinnale maandunud viirusi oma kätele ei jääks. Kui palju on neid, kes seda teevad?
Sotsiaalministeerium on suutnud korraldada mitu kondoomikasutamise kampaaniat. Kampaaniat, kuidas kasutada näomaski, pole ma seni näinud. Ja nii võtavadki paljud oma ühekorramaski taskust ninanuuskamise paberi kõrvalt ja panevad selle poodi minnes uuesti ette. Muidugi tegeldakse sel moel igasuguste haigusetekitajate säilitamise ja paljundamisega. On olnud aegu, kus ka kondoome loputati ja korduvalt kasutati. Nüüd enam mitte. Ja mis neil kahel kaitsevahendil tegelikult vahet on − mõlemad käivad vahetult vastu õrnu kehaosi.
Seega oleks pidanud koos maskinõude kehtestamisega ka korraliku koolituskampaania korraldama. Tegelikult seda veel jõuab, sest praeguse vaktsineerimistempo juures kestab koroonajama kaua. Kui maski korralikult kanda, on sellest abi.
Kokkuvõtteks: koroonateemaline riiklik kommunikatsioon lonkab. Inimesed tahavad täpsemaid juhiseid, maski kandmist tuleb õpetada ja info vaktsineerimisest peab jõudma sihtrühmani.
Nädalavahetus, kui suudeti vaid tuhatkond inimest kaitsepookida, on väga nõme näide. Just seepärast, et inimesed ei saanud kutset kätte. Kui saba kärpida, peab seda tegema põhjendatult.