Anvar Samost: valitsus peabki piirangute seadmisel kõhklema

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

Reedel möödus aasta koroonaepideemia esimese laine tõttu Eestis eriolukorra kehtestamisest. Meie kõigi tegelikud vaated vabadustele ning õigusriigile on selle aja jooksul saanud kõvasti selgemaks, sest kriis on halastamatu retoorilise eesriide mahakiskuja.

Üks kõrge ametnik, kes aasta tagasi õhtuti koos valitsuse liikmetega Stenbocki maja uksest sisse ja välja liikus ning pikkadel aruteludel istus, on meenutanud, et kõige hirmutavam polnud mitte haigus, vaid üleüldine avaliku õhkkonna muutus. Temale väljendus see sama Stenbocki maja ees seisnud ajakirjanike poolt sisenejatele hüütud küsimustes: "Millal eriolukord tuleb? Millal valitsus lõpuks eriolukorra kehtestab?"

Eelmine, aga eriti praegune Kaja Kallase valitsus sai raevukat kriitikat iga kord, kui nad viiruse leviku laienedes kohe uusi ja karmimaid piiranguid ei kehtestanud. Iga rakendamata jäänud teadusnõukoja soovitust hinnati kuriteoks rahva tervise ja turvalisuse vastu. Loomulikult oleks võinud kõiki juba rakendatud keelde kehtestada oluliselt varem, laiemalt, rangema kontrolli ja karistustega.

Valitsusi, kes on kõhelnud piiranguid kergel käel kasutamast, tuleks kiita, mitte sõimata ja ähvardada. 

Tegelikult oleks hirmutav hoopis vastupidine olukord: kui peaminister, valitsus ja ametnikud ei kõhkleks inimeste vabaduste ja õiguste piiramisel.

Eesti on vaba riik, kus põhiseaduse teine peatükk loetleb 44 paragrahvi ulatuses põhiõigusi ja vabadusi. Peaasjalikult just nende säilitamiseks kogumegi makse, peame üleval kaitseväge ja politseid, teeme muid pingutusi, mis meie rahvaarvu silmas pidades üleliia ratsionaalsed ei ole. Oleks väga veider, kui ükskõik milline Eesti valitsus ükskõik millise vabaduse või õiguse piiramise otsuse eel väga tõsiselt põhjusi ei kaaluks.

Kui Jüri Ratase valitsusele võis ette heita, et piiranguid põhjendati nõrgalt, sest need sündisid enamasti koalitsioonisisese pika kauplemise tulemusena, siis Kaja Kallasel on olnud kiiduväärselt selge kontrollmõõdik, mille suhtes on piiranguid püsivalt korrigeeritud. Kallase valitsuse eesmärk on olnud kehtestada inimeste vabadustele ja õigustele nii vähe piiranguid, kui seda lubab koormus Eesti tervishoiusüsteemile − väljendatuna haiglas viibivate koroonapatsientide hulgas.

Tervishoiusüsteemi ülesanne ongi ravida haigeid ja vajaduse korral tegelda nakkushaiguse suure puhanguga. Piirangud ei ole seega niivõrd valitsuse hoob epideemiaga võitlemiseks, kuivõrd erakorraline vahend haiglate koormuse kasvu pidurdamiseks.

See on selge ja loogiline, samuti paneb valitsuse halbade ja väga halbade valikutega juhtimisülesande põhjendatud tasakaalu tervishoiu ja ühiskonna jätkuva toimimise vahel.

Viiruse levikut ei õnnestu muude meetoditega peale vaktsineerimise ühelgi vabal riigil pikemaks alla suruda või juhtida.

Seega tuleks valitsusi, kes on kõhelnud piiranguid kergel käel kasutamast, kiita, mitte sõimata ja ähvardada. Aga selline on paraku poliitika iseloom sotsiaalmeedia ajastul. Kogu aeg jälitab tunne, et igapäevase tähelepanukvoodi täissaamiseks tuleb kasutada aina tugevamaid ja mustvalgemaid sõnumeid. Kui ei tule piisavalt kohest tagasisidet, siis tuleb kohe sama sõnumit ärritavamas toonis ja kõvema häälega korrata.

Nii ei maksa imestada, et isegi Jüri Ratas, kes veel paar kuud tagasi ise Stenbocki majas istus, ei malda ühegi uue infokillu lisandumisel poolt päevagi oodata ning tormab istuvat valitsusjuhti õpetama ja tagant nügima küsimustes, kus ta ka ise äsja põhjendatult kõhklev oli olnud. Eriti kui arvestada, et peaministri ametist lahkunule näib "pilti saamine" äkki erakordselt keeruline ning Reformierakonna toetus on pärast valitsuse vahetumist teistel erakondadel pikalt eest ära lennanud.

Ratase kiituseks tuleb öelda, et tema valitsus tühistas piirangud kohe, kui nakatumine alla läks. Tuleb loota, et sama kiiresti talitab ka Kallas haiglate koormuse alanemisele ja vaktsineerimiskaitse laienemisele reageerides.

Seniks tahaks tsiteerida aga kirja, mille saatis algklasside koduõppele viimist selgitades lastele ja lastevanematele Tallinna prantsuse lütseumi direktor Peter Pedak: "Minu kõige olulisem palve praegusel ajal on selline: olgem üksteise vastu lahked, veel palju lahkemad kui tavaliselt, ja seda suhetes kõigi inimestega."