Tervishoiusüsteemi ülesanne ongi ravida haigeid ja vajaduse korral tegelda nakkushaiguse suure puhanguga. Piirangud ei ole seega niivõrd valitsuse hoob epideemiaga võitlemiseks, kuivõrd erakorraline vahend haiglate koormuse kasvu pidurdamiseks.
See on selge ja loogiline, samuti paneb valitsuse halbade ja väga halbade valikutega juhtimisülesande põhjendatud tasakaalu tervishoiu ja ühiskonna jätkuva toimimise vahel.
Viiruse levikut ei õnnestu muude meetoditega peale vaktsineerimise ühelgi vabal riigil pikemaks alla suruda või juhtida.
Seega tuleks valitsusi, kes on kõhelnud piiranguid kergel käel kasutamast, kiita, mitte sõimata ja ähvardada. Aga selline on paraku poliitika iseloom sotsiaalmeedia ajastul. Kogu aeg jälitab tunne, et igapäevase tähelepanukvoodi täissaamiseks tuleb kasutada aina tugevamaid ja mustvalgemaid sõnumeid. Kui ei tule piisavalt kohest tagasisidet, siis tuleb kohe sama sõnumit ärritavamas toonis ja kõvema häälega korrata.
Nii ei maksa imestada, et isegi Jüri Ratas, kes veel paar kuud tagasi ise Stenbocki majas istus, ei malda ühegi uue infokillu lisandumisel poolt päevagi oodata ning tormab istuvat valitsusjuhti õpetama ja tagant nügima küsimustes, kus ta ka ise äsja põhjendatult kõhklev oli olnud. Eriti kui arvestada, et peaministri ametist lahkunule näib "pilti saamine" äkki erakordselt keeruline ning Reformierakonna toetus on pärast valitsuse vahetumist teistel erakondadel pikalt eest ära lennanud.
Ratase kiituseks tuleb öelda, et tema valitsus tühistas piirangud kohe, kui nakatumine alla läks. Tuleb loota, et sama kiiresti talitab ka Kallas haiglate koormuse alanemisele ja vaktsineerimiskaitse laienemisele reageerides.
Seniks tahaks tsiteerida aga kirja, mille saatis algklasside koduõppele viimist selgitades lastele ja lastevanematele Tallinna prantsuse lütseumi direktor Peter Pedak: "Minu kõige olulisem palve praegusel ajal on selline: olgem üksteise vastu lahked, veel palju lahkemad kui tavaliselt, ja seda suhetes kõigi inimestega."