Virve Osila: kui madalalaubaline peab inimene olema, et mitte mõista viiruse ohtlikkust

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Olen ikka seda usku hinges kandnud, et Eesti lipp on püha ja on seda ka kõigile meie väikese maa asukaile ja et meist kellelgi pole õigust seda madaldada ega lörtsida. Ometi on meie seas üllatavalt ja hirmutavalt palju neid, kes lipu pühadust millekski ei pea. Seda näitas paari aasta tagune demonstratiivne viinareis Lätti meie vabariigi aastapäeval, aga eriti tänavune kevade algus.

Praegu elab Eesti, nagu kogu muu maailm, läbi midagi nii ränka, mida veidi enam kui aasta tagasi poleks keegi uneski osanud näha. Nähtamatu vaenlase vastu on väga raske lahingut pidada.

Ei aita siin kerge- ega raskerelvastus, ei kodu- ega riigikaitsjate pühendumus ega vaprus. COVID-19 on lühikese aja jooksul nõudnud väga palju ohvreid. Miljoneid kogu maailmas, varsti juba tuhatkond Eestis. Ja see nõudmine ei paista lähiajal lõppevat.

Olen kuulnud ütlemisi, et kaasuvate haigustega vanad inimesed ongi surmale määratud ja et koroonaga pole siin mingit pistmist. Aga millesse siis nooremad ja seni pealtnäha terved surevad? Ütlevad ju nakatunuid ravivad arstidki, et enamik nendest haigetest, kes koroonale alla jäid, poleks sel ajahetkel veel pidanud surema. Nende elu lühendas just see viirus, mida uskmatud Toomad nimetavad väljamõeldiseks. Kui see nii oleks, siis oleks tegemist ühe hirmsama väljamõeldisega, mis on paraku tegelikkuseks saanud.

Mind ajab sõna otseses mõttes marru kogu see nihilistide kamp, kes eitab ja eirab kõike ja kõiki: käitumisreegleid, piiranguid, kaitsemaske, vaktsiine; neid inimesi, kes peavad surema, ja neid meedikuid, kes püüavad elusid päästa.

Inimesed on väsinud. Muidugi on. Hirm väsitab. Teadmatus väsitab. Mure lähedaste, töö(tuse) ja segasevõitu elukorralduse pärast väsitab. Aga see väsimus peaks kahvatuma haridus-, meditsiini-, haigla- ja teiste eesliinitöötajate ees. Ükski meist ei tohiks võtta õigust nendele välja näidata oma frustratsiooni ja jõuetust.

Mind ajab sõna otseses mõttes marru kogu see nihilistide kamp, kes eitab ja eirab kõike ja kõiki: käitumisreegleid, piiranguid, kaitsemaske, vaktsiine; neid inimesi, kes peavad surema, ja neid meedikuid, kes püüavad elusid päästa. Kui madalalaubaline peab inimene olema, et mitte mõista viiruse ohtlikkust ja sellest johtuvat olukorra tõsidust? Kas tõesti kellelegi tähendavad demokraatia ja inimõigus seda, et nad võiksid ja peaksid vabalt ohustama ennast ja teisi?

Eesti kooliharidust peetakse üheks maailma parimaks. Seda ta ongi. Aga kus põrguaugus hariti neid, kes ei taha ühtki reeglit ega kohustust täita; kes peavad praegust hädaolukorda blufiks ja haiglates toimuvat lavastuseks?

Eestlasi on sageli peetud pisut tuimavõitu rahvaks, kes oma emotsioone ja patriootilisust väga välja ei näita. Ise arvame, et meis on piisavalt tõsimeelset talupojatarkust, tänu millele me püsime ja kestame. Kuhu see tarkus nüüd jääb, et me enam kesta ei taha?

On kurdetud, et riiklikel lipupäevadel on nii asutusi kui elumaju, kus sinimustvalget tuules lehvimas pole; küll on nende asukaid arvatud vastalisteks ja ükskõikseteks ja ei tea kelleks veel. Küllap on enamasti neil puhkudel olnud tegemist lihtlabase hooletuse või hajameelsusega.

Kui mullu tuli kevad teisiti, siis tänavu tuli see meie kahes suuremas linnas (võib-olla mujalgi) mitte ainult teisiti, vaid täiesti muserdavalt. Ühtäkki keerasid meie mitte väga patriootilised kaasteelised näilise isamaalisusega vindi üle. Riigi sümboolikaga ehitud autokolonnid täitsid Tallinna ja Tartu tänavad.

Ma tundsin füüsilist valu, kui signaalitati haiglate juures, kus haiged võitlesid elu eest ja meedikud surma vastu. Ma olen ise kunagi haiglaõena väga raskeid patsiente ravinud ja hooldanud ning iga surm armistas mu hinge. Ma ei kujuta isegi ette, mida tundsid neid signaale kuuldes haigla töötajad ja mida veel haiged! Tartus ummistus kogu Maarjamõisa kliiniku esine neist liputajatest.

Mäletan aega, kui eelmise sajandi kuuekümnendate keskel ise Tartus meditsiinikoolis õppisin. Kevadine soe õhk ajas siis ikka urgudest välja häbeliku  silmavaate ja tagasihoidliku välimusega enesepaljastajaid, keda rahvakeeli liputajaiks tituleeriti. (Neist vähemasti üks sai minult küüneviha sisse.) Tänavused "kevadekuulutajad" on aga paljuski haletsusväärsemad. Nemad eksponeerisid oma hingetühjust ja julgesid selle ehtida kolme koduvärviga.

Ma ei ole ennast senini õelaks inimeseks pidanud, aga need uskmatud ja vastalised rahvusliputajad võiksid küll COVIDiga lähemalt tutvuda, kuni sinasõpruseni välja. Kurb tõdeda, et mõni saab targaks ainult iseenda valu ja kannatuse kaudu.