Tatjana Kundozjorova: lastevanemad, lõpetage õpetajate kohta inetuste rääkimine

Tatjana Kundozjorova, lavastaja, Kohtla-Järve slaavi põhikooli huvijuht Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Hiljuti lugesin Facebookist nördinud kommentaari: "Õpetajad on hakanud endale liiga palju lubama!" See ajendas mind õpetajate kaitsele asuma. Mitte kuigi kauges minevikus, 1970.-1980. aastatel, hinnati arstide ja õpetajade tööd mäletatavasti ühtemoodi: umbes 120 rublaga. Ja see tundus õiglane.

Kes on ühiskonna jaoks olulisem: kas õpetaja või arst? See on kui vaidlus selle üle, kumb oli enne, kas muna või kana. Teisalt, kes aitab arstil arstiks saada? Kooliõpetaja, ülikooli õppejõud. Mis on muutunud? Arstid on hakanud raha pärast välisriikidesse ära sõitma. Isegi verisulis arstid lähevad pärast Eestis (kuuldavasti hea) meditsiinihariduse omandamist siit ära.

Kuidas arste siin paigal hoida? Palgaga muidugi. Aga õpetajaid? Nemad ju istuvad, ei palu midagi ja kusagile lahkuda ei kavatse. Rääkigem siinkohal austusest, mitte töötasust. Võrdleme õpetajate tööd arstide tööga pandeemia tingimustes. Arstide koormus on kasvanud. Kasvanud on see ka õpetajatel. Nakatumise tõenäosus? Muidugi on see arstidel kõrgem. Kuid ega õpetajadki selle eest kindlustatud ole.

Räägivad õpetajad:

• Koolis lapsed tunni ajal ei söö, laudade peal ei vedele, pidžaamas ei istu, vanemad tundides kohal ei viibi... Miks nad seda siis distantsõppe ajal teevad?

• Eemaldasin õpilase tunnist pärast kolmandat palvet emale mitte värvida tütre selja taga ripsmeid. Ema oli väga nördinud.

• Mul õpib tütar kõrvaltoas. Ma ise ei tahaks, et minu lapse vastuseid keegi kõrvaline isik hindaks.

• Tund tuleb läbi viia nii huvitavalt kui ka kiiresti. Tervisekaitsenõuete kohaselt ei tohi lapsed ekraani taga veeta kauem kui 20-30 minutit.

• Tööpäev on varasemast peaaegu kaks korda pikem.

• Päeva lõpuks olen kui tühjaks pigistatud sidrun.

• Istun maha järgmise päeva tundide plaani koostama, ehkki tänanegi päev pole veel läbi. Ees on arenguvestlus õpilase ja emaga.

• Keegi võiks vähemalt loome- ja uurimistööd sel perioodil ära jätta.

• Vaba aega pole üldse, kogu aeg oled kellegagi ühenduses.

• Nägemine halveneb järsult. Mees nuriseb, sest olen kogu aeg arvuti taga.

• Et läbi mõelda, kuidas tunnid huvitavamaks ja interaktiivsemaks muuta, kulub nüüd kaks-kolm korda tavalisest rohkem aega.

• Tunde segavad mu oma lapsed. Vanaema meil pole.

• Viimane sõnum tuli õpilaselt kell 23.30.

Arst ravib kõiki ning patsiendid ei hakka vastu ja on kõigega nõus. Õpetaja õpetab samuti kõiki, kuid tema peab matemaatikat õpetama nii neile, kes tahavad seda õppida, kui ka neile, kes vastu hakkavad. Arstide töö pole põhimõtteliselt muutunud: nagu raviti enne, nii ravitakse ka praegu. Õpetajate töö aga on pea peale pööratud. Õpetaja peab end varustama kiire koduse interneti, uusima arvuti ja veebikaameraga. Ta peab tundma mitmesuguseid hariduslikke netiplatvorme, alla laadima rakendusi, selgeks õppima uusi tehnikaid, töötama kas kontaktis, distantsilt või hübriidselt (pooled õpilased klassis, pooled ekraanil). Suhtlema õpilastega vestlusprogrammide, telefoni ja video teel, taga otsima "kadunud" õpilasi, vastama ärritunud lastevanemate vihastele kirjadele...

Lastevanemad on omaette teema. Ohjeldamatu sõnavabaduse mood annab vanematele õiguse õpetajat kritiseerida: "Mis on siis! Mul on selleks õigus! Ma olen ju ema!" Praegu näiteks murtakse piike selle üle, kas laps peab veebitunni ajal kaamera sisse lülitama või mitte. Et nõnda tungivat võõrad silmapaarid inimese isiklikku ruumi. Aga te proovige ise viis-kuus tundi ekraani ees istuda ning vestelda ekraanipiltidega, millel haned, keelt näitavad kassid ja koerad, pealuud, kitsed... Proovige! Ning proovige pärast seda mitte hulluks minna. Ja kas õpetaja koju sajad silmapaarid siis ei tungigi?

Mida ma tahan saavutada? Austust teie lapsi õpetavate inimeste vastu! Lõpetage õpetajate kohta inetuste rääkimine, eriti laste juuresolekul. Ärge öelge neile ka, et õpetajal on alati õigus. Kuid oma lapse eest barrikaadidele tõusta, kaitstes teda "kurja õpsi" eest, ei tasu samuti. Armastage oma lapsi, kuid ärge seejuures kriitikameelt välja lülitage. Teie laps ei pruugi koolikeskkonnas kaugeltki nii armas olla. Teil on üks, kaks, kolm last? Õpetajal aga üle saja ning igaühel neist on oma iseloom, hormonaalsed puhangud ja soov klassikaaslaste ees silma paista, neile nalja teha. Õpetaja ei ole võimeline kõigile pluti-pluti tegema.

Eakad õpetajad... Veebitunnis, mida keegi ema kõrvalt pealt kuulas, karjus üks neljakümneaastase staažiga õpetaja: "Ma olen teist väsinud kui koer!" Kujutage nüüd ette oma ema või ligi seitsmekümneaastast vanaema. Närvid ütlevad üles. Mingu koolist ära? No eks leidke nende asemele noored õpetajad! Tuhkagi! Küsimusele, kas nad sooviksid õpetajaks saada, vastasid gümnasistid pärast õpetajate päeval õpetajate asendamist nõnda: "Ma pole veel hulluks läinud!", "Ainult mitte tänapäeva lastega", "Proovida ju võib, aga tööle küll mitte!".

Õpetajate keskmine vanus on 50 aastat. Kas te suhtlusvõrgustikes õpetajate kohta inetusi kirjutades ja neid alandades mõtlete ka sellele, kes teie lapselapsi õpetama hakkab? Ma mõistan lastega nelja seina vahele lukustatud lastevanemate närvilisust − mul on tütar 2020. aasta novembrist 3-, 10- ja 12aastase lapsega Inglismaal. Praegu on kõigil raske. Ja ma ei ütlegi, et hakakem sõbralikult elama − olgem lihtsalt veidikenegi suuremeelsemad. Jõudu, kannatust ja tuge arstidele! Jõudu, kannatust ja austust õpetajatele!