Nikolai Pavlenko: armastusest, headusest ja patriotismist

Nikolai Pavlenko, literaat, tõlkija, eestimaalane Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Olen kindlalt veendunud, et need kolm mõistet on omavahel piltlikult öeldes suguluses. Ning eelöeldut kinnitavad arvukad näited nii minu enda kui ka mu lähedaste inimeste elust.

Mulle tundub kummaline, et armastust rahvusliku vaimu ja oma riigi vastu saab avaldada, väljendades viha "mitte meie omade" vastu. Tõeline patrioot on minu mõistes lahke ja mõtlev inimene.

Minule oli tõeline Eesti patrioot Juhan Peegel. Tema Saaremaa lugusid lugedes tundsin end Eestimaa põliselanikuna, ehkki olen sündinud Poolas, minu sünd on registreeritud Ukrainas ja ma ise olen nelja rahvuse "produkt", mille hulgas pole ei eestlasi ega venelasi.

Muide, selsamal põhjusel ei suutnud ma Saksamaal hotelli sisse registreerimisel ankeeti täites mitte kuidagi vastata lihtsale küsimusele: "Teie rahvus?" Pärast pikki kõhklusi kirjutasin "eestimaalane".

Ei ole häid ega halbu rahvaid. On head või halvad inimesed.

Minu emakeel on vene keel, oma kodumaaks aga pean Eestit, kuna kolm neljandikku oma elust olen ma elanud siin. Ma mitte lihtsalt ei ela siin, vaid ma armastan seda riiki ning selle armastuse on aidanud mul enda seest üles leida lahked ja mõtlevad eestlased.

Näiteks sellised nagu Fred Jüssi, kes ise nimetab end tagasihoidlikult loodusfotograafiks, tegelikult aga on hämmastavalt tark filosoof ja luuletaja, ehkki ta kirjutab ainult proosat.

Sügavalt austan ka Käsmu meremuuseumi loojat ja hoidjat Aarne Vaiku.

Ja millise ülla teo tegi Meinhard Laks, tänu kelle jõupingutustele tähistatakse Eestis praegu igal aastal emakeelepäeva! Muide, tuleva aasta juulis oleks Meinhard Laks saanud täpselt 100aastaseks.

Kui palju inimesi üle Eesti, aga ka kohalikke on tänu Enn Käissi entusiasmile Ida-Virumaa võlu näha saanud! Õnneks on selliseid tõelisi patrioote palju ning nende nimepidi üleslugemine võtaks enda alla terve ajalehekülje.

Ma ise seda mäletada ei saa, kuna olin siis alles kaheaastane, ent mul on meeles ema pajatused ühest imelisest eesti naisest, kelle nimi oli vist Helgi. Noor ema (24aastane) istus pingil ja nuttis suure häälega. Tal polnud millegagi last ehk siis mind toita. Helgi kuulas ema ära ning kaks tundi hiljem (külast tema tallu ja tagasi jõudmine võttis aega) olid meie toidulaual piim, munad, mingisugused pirukad ja maiustused ning midagi veel. Ning nõnda kestis see umbes kaks kuud, kuni nõukogude võim hea tädi Helgi "kulaklikuks elemendiks" kuulutas ning saatis ta kaugele Siberisse, kust ta enam tagasi ei tulnudki.

Ei ole häid ega halbu rahvaid. On head või halvad inimesed. Ning miks peaksid "natsionalist" ja "natsionalism" ilmtingimata halvad olema? Tõelise patrioodi üks väärtusi on minu meelest ka tema hooliv suhtumine oma emakeelde, eriti nn väikerahvaste seas.

Maailmas on palju rahvaid, kelle rahvaarv on mitu korda suurem kui eestlastel kogu planeedil kokku, kuid oma emakeele on neist säilitanud napilt protsent-poolteist. Ning see, et eestlastel on õnnestunud oma rahvuskeel alles hoida, ei saa tekitada muud kui austust.

Kui ma 14. märtsil Facebookis oma sõpru emakeele (eesti keele) päeva puhul õnnitlesin, sain ma head vastukaja nii Eestist kui ka Venemaalt, Hollandist, Portugalist, Horvaatiast, Türgist ja isegi kaugest Mehhikost, kus eesti keele olemasolust ilmselt esimest korda kuuldi. Ainult head ja armastavad inimesed on suutelised säärast austust oma rahvuskeele vastu vääriliselt hindama.

Olen nõus, et riigis elamine ja samas selle riigi keele ignoreerimine ei ole normaalne. Tõsi küll, suure kahjutundega tuleb märkida, et eesti keele kui teise keele õpetamine kujutab endast esialgu vaid harva tõeliselt loomingulist lähenemist.

Ent keeleoskus ja rahvuslik kuuluvus ei tee inimesest automaatselt patriooti. Patriotism on eelkõige kohusetundlik suhtumine oma erialasse, maksimaalne võimalik panus oma elukohariigi arengusse ning lugpidav suhtumine selle ajaloosse.

Lugege läbi Igor Kopõtini raamat "Vene ohvitserid Eesti sõjaväes 1918-1940" ning te näete, kui palju tõelisi Eesti patrioote oli venelaste seas ja kui traagiline oli neist paljude saatus.

Või võtkem ajaloost näiteks Loodearmee Judenitši juhtimisel. Peaaegu 20 000 hästi koolitatud sõdurit, kellest kümme protsenti olid kaadriohvitserid − see oli noorele Eesti Vabariigile Vabadussõjas vägagi kaalukas tugi.

Märkigem sedagi, et sündiva Eesti Vabariigi esimene juriidiline dokument oli iseseisvusmanifest, mis oli suunatud kõigile (!) Eestimaa rahvastele.

Ma mõistan, et halb tuleks mälust välja tõrjuda, ent alati see ei õnnestu. Olen palju aastaid järjest (välja arvatud kaks viimast) osalenud Valastel Eesti Vabariigi aastapäeva puhul toimuval pidulikul riigilipu heiskamise tseremoonial. Kord ütlesin ühele daamile, kes oli toona väga kõrge poliitik: "Kui suurepäraselt koor siin Valaste joa ääres kõlab! Minu arvates oleks tseremoonia veelgi muljet avaldavam, kui siin kõlaksid isamaalised laulud ka näiteks Kiviõli vene koori esituses."

Sellest on nüüd möödas juba palju aastaid, ent selle daami vastus on väga valusa okkana mällu sööbinud: "Siin pole vene kooridele kohta. See on ju puhtalt Eesti rahvuspidu!" Ma mõistsin, et temale, kes ta ajalugu ei tunne, ei tähenda patriotism sugugi armastust oma riigi vastu ning et noore Eesti Vabariigi manifesti talle meelde tuletada oleks samuti mõttetu.

Õnneks on meil selliseid "ultrapatrioote" vaid üksikuid, kuid paraku neid siiski leidub.