/nginx/o/2021/07/05/13897277t1h7527.jpg)
15. juulil koguneb Jõhvi volikogu järjekordsele istungile, mis on enneolematu. Juulikuus tavaliselt istungeid ei toimu, aga eriliseks ei tee eesolevat koosolekut mitte see asjaolu, vaid eeldus, et vähemalt praeguse seisuga on tegemist justkui ühel ajal toimuva kahe volikogu istungiga, kummalgi oma päevakord ja oma volikogu esimees.
Kes oleks võinud veel paar nädalat tagasi sellist jantlikku olukorda ette kujutada, ent see on tekkinud asjaolust, et praeguseks volikogus nappi vähemusse jäänud opositsioon ei tunnista volikogu esimehena enamuse poolt selleks valitud Niina Neglasoni, pidades jätkuvalt esimeheks Aleksei Naumkinit, keda jällegi enamus volikogust esimehena ei näe. Mõlemad pooled on veendunud oma seisukoha õigsuses ning vehivad eri paragrahvide omapoolse tõlgendusega.
Aga kuidas saab olukord nii absurdseks minna? Asi on väga lihtne. Omavalitsustes toimuva kontrollimehhanismid hävisid koos maavalitsuste kaotamisega. Ja ehkki formaalselt teevad seda nüüd kaks ministeeriumi, pole nad selleks suutelised ega sellest ka väga huvitatud. Kohtusse minekud on näidanud, et see pole kuigi tõhus tee, ajamaks sirgeks päevapoliitika kõveraid.
Valitsus on aina uhkusega rääkinud, kuidas omavalitsustele tuleb anda üha rohkem vabadusi. Ent teada tõde on, et vabadused ilma vastutuseta tekitavad anarhia, kus igal poolel on oma õigus. Ja just nii on Jõhvis praegu juhtumas.
Tegelikult on sellised jandid omavalitsustes kahjulikud, sest ei õõnesta ainult konkreetse valla või linna, vaid kogu riigi usaldusväärsust kodanike silmis.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)