Ivan Sergejev: tulevikuunenäod ja lennukid

Ivan Sergejev, rahandusministeeriumi õiglase ülemineku protsessi koordinaator FOTO: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Ida-Virumaa üks tiibadest − põlevkivisektor − kannab meie lennukit suuri vaevu ja vajab väljavahetamist.

Ma arvan, et kui me saaksime, siis eelistaksime me kõik lihtsalt tulevikus üles ärgata. Jõukas ja keskkonnasõbralikus tulevikus.

Oleks tore lihtsalt magama heita ja ärgata isegi mitte homses päevas, vaid nii umbes kahekümne aasta pärast. Me avame oma silmad ning ümberringi on puhas õhk, päike paistab, miski ei tossa (kuid kõigil on töö olemas), hämmastavad uued tehnoloogiad ümbritsevad meid igast kandist ja me ise tunneme end suurepäraselt. Säärane tulevik meeldiks meile kindlasti, sest see on just täpselt selline, nagu me tahame, et see oleks.

Aga millist tulevikku me tahame?

Ilmselt õnnelikku. Me tahame, et meie elul oleks mõte.

Ja veel oleks tore, kui keegi meile selle õnneliku tuleviku kätte tooks. Ja kindlustaks.

Kuid nõnda need asjad ei käi.

Tulevik on iga samm, mille me täna astume. Me loome selle ise. Täna. Või siis ei loo. Me elame ja loome tulevikku samal ajal. Teisisõnu parandame ja täiustame me oma kujundlikku lennukit lennu pealt, teadmata kunagi täpselt, kas me seda ka õigesti teeme.

Muidugi on hirmus niimoodi elada. Parem on jääda igavesti olevikku. Jäägu kõik nii, nagu on. Sest lood pole ju sugugi nii hullud. Peaasi, et ei läheks hullemaks.

Tegelikult pole meil ka sellist valikut. Meie lennuk on ookeani kohal õhus ning seda mõjutavad kõikvõimalikud jõud: majandus, demograafia, tehnoloogia, muutuvad väärtused, kliimamuutused. Ilmselgelt tuleb seda pidevalt täiustada. Tõsi küll, mõned ei usu seda. Näiteks naaber ütleb, et see kõik on jama: kõik on tegelikult normaalne, lihtsalt reptiloidid püüavad meid spetsiaalselt eksitada. Paar inimest esimeses klassis kinnitavad samuti, et kõik on hästi ja võib end vabaks lasta. Võib-olla on tõepoolest kõik hästi ning lennuki tiiva peal tööriistadega ametis olijad teevad lihtsalt tarbetut paanikat?

Me kinnitame turvavöö, sulgeme illuminaatori ja silmad ning püüame end veenda selles, et maailm on paigale tardunud. Ent me tunneme kogu oma kehaga, et liigume. Alla.

Seepärast teeme me turvarihma lahti ning kiirustame aitama neid, kes tiiva peal istuvad ja meie lennukit parandavad. Ülikoolis õppisime me arhitektideks, õpetajateks ja arstideks ning seetõttu ei tea me lennukiehitusest midagi. Me pole selleks kõigeks valmis! Kuid need, kes meie lennukit parandavad, näivad enam-vähem teadvat, mida nad teevad.

"Kuidas ma saan aidata?"

"Muutunud tingimuste tõttu peame me tiiva asendama negatiivse noolsusega tiivaga."

"Millisega?"

"Negatiivse noolsusega."

"Kas see toimib?"

"Jah. Vähemalt arvutused näitavad, et see peaks toimima. Täpselt saame teada siis, kui see valmis on. Kuid valikut pole − vana tiib tuleb kohe-kohe küljest ära."

Ning me asume üheskoos tiiba välja vahetama. Lennu pealt. Õnneks anti meile seekord vähemalt instrumendid kätte: 340 miljonit ühikut. Ja see on õiglane − teatakse ju, et meil tuleb tiib välja vahetada. 340 miljonit on muidugi vähevõitu, kuid ikka parem kui mitte midagi. Vähemalt saame hakata tiiba välja vahetama ning jätkata oma lendu enam-vähem sujuvalt ja ohutult.

Sest tegelikult ei tea me, millal vana tiib lõplikult küljest ära tuleb. Ja kui see kord juhtub, siis on olukorda päästa juba hilja. Põhiline on mitte õnge minna, kui hakatakse pakkuma veelgi suuremat tööriistakomplekti, ainult et järelmaksuga, või väitma, et selle tiivaga on tegelikult kõik korras, tuleb seda lihtsalt veidi lappida...

Te muidugi mõistate, et nimetatud juhul on nii lennuk kui ka tiib kõigest metafoorid. Tahan teile, lugupeetud Põhjaranniku lugeja, lihtsalt selgitada, et üks Ida-Virumaa tiibadest − põlevkivisektor − kannab meie lennukit suuri vaevu ja vajab väljavahetamist.

Meile meie tiib muidugi meeldib: see on meid truult teeninud, me oleme sellesse kõvasti panustanud ja selle üle väga uhked. Kuid tendents on ilmne: inimesed pudenevad sadade kaupa selle pealt juba aastakümneid ja siin plaaster ilmselgelt ei aita − tarvis on uut tiiba. Esialgu ei ole veel selge, kuidas see täpselt tööle hakkab, kuid me jätkame selle kallal tööd ja küll see kindlasti toimima saab.

Seetõttu pole valikut − tuleb tegutseda. Õnneks on meil olemas tööriistakomplekt nimega "õiglane üleminek": saame katsetada ja ehitada. Ning see tegevus omakorda annab meie tulevikule selle mõtte, millest me veidi eespool unistasime.

Tagasi üles
Back