Max Kaur: "Kes kaitseb Eesti kaevurit?"

Max Kaur, Jõhvi abivallavanem, Keskerakond Foto: Erakogu

Ida-Virumaa roheline tulevik täna ikka veel hirmutab. Endiselt pole selge, mida Ida-Virumaa arenguplaanides toetatakse. Seisukoht, et põlevkivitööstus tuleb tervikuna sulgeda, on saanud tugeva vastasseisu osaliseks.

Eksperdid, nagu näiteks Raivo Vare, viitavad, et Eesti energiajulgeolek pole tagatud. Ei ole ka näha, et midagi tehakse, et see oleks tagatud. See tekitab palju arusaamatust ka Virumaa rahvas.

Eesti ei saa teha mingeid liigutusi oma rahvuslike huvide osas ainuüksi sellepärast, et Brüssel tahab. Brüssel tahab igasuguseid asju, sageli on aga need asjad vildakad või suisa kahjulikud.

Eesti riigile ja eesti rahvale ei ole vaja, et Eesti Energia lõpetab põlevkivielektri tootmise aastaks 2030.

Lahing põlevkiviõlitehase ümber on eriti kummaline. Põlevkiviõlil on maailmas suurt turgu. Tegemist on suurte kasumimarginaalidega äriga. Turg on Eestile kindlustatud paarkümmend aastat ette. Milles siis probleem? Tartu halduskohus probleemi ei näinud ja keeldus õlitehase ehitusluba tühistamast.

Kui riigieelarves pole raha, et põlevkiviõlitehase ehitust riigi poolt toetada, siis tuleks poliitikutel avameelselt sellest ka rääkida. Mitte ajada mingit rohepöörde juttu, samas kui Eesti energiajulgeolek on tagamata.

Juba praegu ostame me kallist elektrienergiat sisse Soomest, kes ei tooda seda aga mitte täielikult ise, vaid toob hoopis Venemaalt sisse odava hinnaga ja siis müüb eestlastele mitu korda kallimalt edasi. Ometi on see palju "mustem", keskkonnakahjulikum energia kui kõik see, mida tehakse Eestis! Sellist äraspidi Brüsseli loogikat mõista ei ole võimalik.

Eesti riigile ja eesti rahvale ei ole vaja, et Eesti Energia lõpetab põlevkivielektri tootmise aastaks 2030. Eesti riigile ja eesti rahvale on vaja, et Eesti Energia tagaks Eesti riigi energiajulgeoleku. Meid ei huvita, et Eesti Energia eesmärk on aastaks 2045 süsinikuneutraalsus, sest rahvast huvitab energia hind ja see, et leib oleks laual.

Ei saa nõustuda, et Ida-Virumaal likvideeritakse tuhandeid töökohti, samas jätkatakse sonimist, et tuleb tagada nii energiajulgeolek kui ka uued töökohad ja sotsiaalsed tagatised neile, keda see otseselt puudutab. Enne uued töökohad ja sotsiaalsed tagatised, alles seejärel võib kaaluda, mis põlevkivitööstusest jääb.

On väga hästi teada, et Brüsselil on kombeks muuta poliitikaid üleöö. Näiteks teatada, et raha on jälle vaja Kreekale või Itaalia finantsolukorra toetamiseks ning Ida-Virumaale lihtsalt ei jätku. Eesti peaks võtma äärmiselt ettevaatliku hoiaku, kolmandik Saksamaa toodetavast elektrist tuleb söest, väidab filosoofiadoktor Kalev Kallemets.

Sakslastele läheb korda energia hind. Ja just nende, sakslaste esindaja, eurokomissar Günter Verheugen oli see mees, kes läbirääkimistel Eesti astumise üle Euroopa Liitu nõudis kategooriliselt põlevkivitööstuse sulgemist Eestis. Mina soovitaksin Eesti valitsusel võtta positsiooni, et seni kuni Angela Merkel ei ole Ruhri söel töötavaid elektrijaamu kinni pannud, peab alles jääma ka Eesti põlevkivitööstus. Energiajulgeolek eelkõige! Ning kes teine veel kaitseb meie kaevureid, kui mitte Eesti riik?