Tanel Kiik: maksureformist ei ole pääsu

Tanel Kiik, Keskerakonna aseesimees, tervise- ja tööminister Foto: Sander Ilvest / Postimees

Eestis on maksureformist rääkimine sama ohtlik kui vabariigi presidendiks kandideerimine. Kohe, kui mõni poliitik konkreetsete ettepanekutega välja tuleb, asuvad maksutraditsionalistid teda materdama ja muudatusi ilmvõimatuks tembeldama.

Kohati tundub, justkui oleks osa inimeste silmis Eesti maksusüsteem ainuke täiuslik asi meie riigis, mille kohta ei tohi isegi küsimusi esitada.

Meie maksusüsteemi on vaja lähiajal igal juhul põhjalikult muuta. Eesti maksutulude ja avaliku sektori kulude osakaal on Euroopa Liidu madalaimate seas, mis ei võimalda pakkuda solidaarselt kättesaadavaid tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid meie inimestele, väärikat pensioni eakatele, tasuta haridust lastele ja noortele ega teisi vajalikke teenuseid. Õhukese riigi suutmatus majanduslikke, regionaalseid ja sotsiaalseid ebavõrdsusi tasandada oli ilmne juba enne COVID-19 kriisi, kuid globaalne pandeemia on muutnud selle terves maailmas veelgi nähtavamaks.

Eestis kulub tervishoiule alla 7% sisemajanduse kogutoodangust, mis jääb oluliselt alla Euroopa Liidu keskmisele ligi 10% tasemele. Seejuures panustab riik tervishoidu vaid veidi üle 5% (ELi keskmine ca 7%), sotsiaalkaitsesse 13% (ELi keskmine ca 19%) ning juba praegu tuleb arvestatav osa tervishoiu ja sotsiaalkaitse kuludest katta patsientidel ja nende lähedastel.

Hoolduskindlustusmaksu kehtestamine näiteks 2% maksemääraga jaotatuna tööandja ja töövõtja vahel ei mõjuta oluliselt maksukoormust.

Viimased kolm valitsust on teinud mitmeid olulisi otsuseid tervishoiusektorile lisaraha leidmisel. Ainult nende vältimatult vajalike otsuste najal oleme suutnud koroonaviiruse mõlemast lainest läbi tulla. Nüüd tuleb aga keskenduda pikemale perspektiivile.

Tervishoiuteenuste vajadus kasvab lähiaastatel nii muutuste tõttu elanikkonna vanuselises struktuuris, lisanduvate ravivõimaluste kui ühiskonna kasvavate ootuste tõttu. Seejuures on suureks probleemiks kvalifitseeritud tervishoiutöötajate puudus, mida pole võimalik ajutiste meetmetega lahendada. Kui me ei suuda ka pärast poolteist aastat väldanud tervishoiukriisi mõista, et tervishoiuvaldkond vajab toimetulekuks märkimisväärset lisaraha, siis oleme tõesti õppimisvõimetud.

Samamoodi teame, et sotsiaalteenuste kättesaadavus sõltub liigagi palju abivajaja enda võimalustest ning konkreetse kohaliku omavalitsuse võimekusest vajalikke teenuseid pakkuda. Üldhooldekodu kohatasu käib paljudele peredele jätkuvalt üle jõu, ületades keskmist pensioni ligi kaks korda.

Seejuures on Eesti vanaduspensionid ka kahe järjestikuse erakorralise pensionitõusu toel ikkagi Euroopa Liidu madalamate seas, kuna enne 2020. aastat polnud 12 aastat erakorraliselt pensione suurendatud ja pelgalt indekseerimine meie eakatele inimväärset toimetulekut ei taga.

Pikaajalise hoolduse puhul peame oluliselt parandama hoolekandeteenuste kättesaadavust, sealhulgas suurendama teenuste mahtusid ja laiendama saajate ringi, ning teisalt vähendama abisaajate ja nende lähedaste koormust ning omaosalust teenuste eest tasumisel. Maailmapank on oma analüüsis välja toonud, et Eesti avaliku sektori pikaajalise hoolduse kulud peaksid kasvama vähemalt 2-2,5% tasemele SKTst. Praegu moodustavad need teenused vaid 0,4% SKTst.

Pikaajalise hoolduse analüüsid näitavad, et Eestis on vajaduspõhiste teenuste osutamise süsteemi tagamiseks avalikest vahenditest (kohaliku omavalitsuse ja riigi vahendid) lisaraha vajadus ligikaudu 150 miljonit eurot aastas. Rahapuudus on niivõrd suur, kuna praegu on kümneid tuhandeid abivajajaid ilma vajalike teenusteta. Rahvastikutrende arvestades teame, et vajadus pikaajalise hoolduse teenuste järele järgmistel aastakümnetel ainult kasvab. Täpselt niisamuti kulud pensionisüsteemile.

Kahel eelmisel aastal nägin sotsiaalministrina töötades, kui keeruline on pinevatel eelarvekõnelustel sotsiaalvaldkonda vajalikku lisaraha leida. Seetõttu toetan solidaarset hoolduskindlustuse süsteemi, mis toimiks sarnaselt praeguse töötus- ja ravikindlustusega. Selle mudeli rakendamiseks tuleks luua eraldi hoolduskassa või anda see funktsioon juba mõnele eksisteerivale asutusele.

Ühtlasi saaks sinna koondada rahalised ressursid nii pikaajalise õendusabi kui hooldusteenuste finantseerimiseks ja korraldada sealtkaudu suure hooldusvajadusega inimestele suunatud teenuseid: õendusabi, üldhooldus, ööpäevaringsed erihoolekande teenused jms. Võiksime kaaluda ka hooldusvajaduse tasemete kehtestamist koos hüvitistega ning võimaldada igaühele vajalikke teenuseid lähtudes just tema hooldusvajaduse tasemest.

Hoolduskindlustusmaksu vastuargumendina väidetakse, et Eestis on niigi kõrged tööjõumaksud. Tegelikult on aus märkida, et Eesti paistab Euroopa Liidus silma hoopis kõrgete tarbimismaksude (käibemaks, aktsiisid jms) ja madalate kapitalimaksude osakaaluga. Tööjõumaksud on Eestis pigem keskmisel tasemel, sh on meil enamikust ELi riikidest oluliselt madalam ühetaoline tulumaks.

Hoolduskindlustusmaksu kehtestamine näiteks 2% maksemääraga jaotatuna tööandja ja töövõtja vahel ei mõjuta oluliselt maksukoormust, aga aitab aastakümnete jooksul süvenenud pikaajalise hoolduse väljakutsele reaalse lahenduse pakkuda.

Paljasõnalise vastuseisu asemel kutsun üles kriitikuid esitama omapoolseid alternatiivseid lahendusettepanekuid. Senine hooldussüsteem ei ole kahjuks jätkusuutlik ning ainult põhimõtteliste muudatuste korral on meil võimalik tagada inimeste heaolu kogu elukaare vältel, mis on riigi väärikuse küsimus.

Eesti Keskerakonna esimehe algatatud maksudebatti võib ignoreerida, valimistega seostada või sellele jõuliselt vastanduda. Reaalsuses tuleb Eesti maksusüsteem pigem varem kui hiljem üle vaadata niikuinii.