:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2021/08/21/14007053t1hefbb.jpg)
Keskealise ja vanema põlvkonna jaoks kõlab ehk mõnevõrra isegi uskumatuna, aga see on tõsi, et noored, kel pole vanust kuigi palju üle 30 aasta, ei saagi mäletada seda aega, mil Eesti polnud iseseisev riik.
JUHTKIRI ⟩ Tahe elada vabas riigis
Selle üle, kas 30 aastat tagasi just sellisest Eestist nagu praegu unistati, võib arutada ja vaielda lõputult. Osal inimestel on läinud paremini, teistel halvemini. Seejuures on midagi sõltunud ka vedamisest, aga eelkõige ikkagi sellest, kuidas inimesed ise on avanenud võimalusi osanud ja tahtnud ära kasutada.
Just võimaluste rohkus on see, miks enamik inimesi tahab elada vabas riigis, kohanedes ja arvestades seejuures ka demokraatiaga kaasnevate reeglitega.
Heidame tänase Põhjaranniku lugudes tagasipilgu 30 aasta taha. See oli aeg, kus Eestis ja eriti Ida-Virumaal valitses poliitiline pingeolukord, pealinna tänavatel olid tankid ning Jõhviski saadeti väeosast automaatidega sõdurid hõivama sidemaja. Muuseas, sama maja, kuhu nüüd rajatakse rahvusvahelist infotehnoloogiakooli.
Poodides oli puudu isegi mineraalveest, rääkimata kõigist teistest kaupadest, mille puhul tänasel päeval on põhiline probleem see, mida neist valida ja mida mitte. Ettevõtted olid seiskumise äärel, sest tarned olid seiskunud ja raha ei liikunud. Mõnel pool maksti palka ka asjades.
Eesti iseseisvuse taastamine ei tulnud iseenesest. Selle nimel pingutas aastaid suurem osa Eesti elanikest. Võib ju öelda, et Eestil ja teistel Nõukogude Liidu haardes olnud riikidel lihtsalt vedas, et üldine poliitiline olukord maailmas võimaldas iseseisvuda. Aga seda poleks toimunud, kui inimestel puudunuks tahe elada vabas riigis.
Seepärast tasub ikka meenutada, kuidas iseseisvumise taastamine teoks sai, ja kindlasti seda 20. augustil ka rõõmuga tähistada.