Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Keio Soomelt: sisutühjad jutud Ida-Virumaa lõimimisest

Кейо Соомелт, хоровой руководитель и культорганизатор FOTO: Erakogu

Poliitpropagandistlikul maastikul kuuleme pidevalt jutte integratsioonist, Ida-Virumaa lõimimisest ja muust. Lubage mul siinkohal tuua kaks isiklikult puudutanud näidet, kui pinnapealne ja sisutühi see kõik päriselus on.

Käesoleva aasta kevadel käivitas kultuuriministeerium toetusprogrammi, mille raames tasustatakse 50% ulatuses laulu- ja tantsupeo protsessis osalevate kollektiivide juhendajate palgakulu. Möödunud laulupeol osales Lääne-Virumaalt üle kahekümne segakoori, Ida-Virumaalt kõigest kaheksa. Praeguseks on nendest Ida-Viru kooridest kaks lõpetanud või peatanud määramata ajaks tegevuse.

Seega peaks juhendajate hoidmine riikliku toetuse abiga olema justkui elementaarne − vähemalt nii ma arvasin. Kui lisada siia juurde asjaolu, et nii mina kui Lüganuse segakoor vastame etteantud nõuetele, siis pidanuks kõik olema ainult vormistamise küsimus. Paraku vallavalitsus nii ei arva. Põhjuseks tuuakse eelarve ja koroonakriis. Arvutasin pisut.

Toetusmeedet kasutades saaksin tasu senise 10 kuu asemel 12 kuud ning vald võidaks tänu riigi toele pisut üle 1000 euro aastas. Seda raha oleks võimalik kasutada teiste, toetusmeedet mitte kasutavate juhendajate palkade tõstmiseks. Koroonakriisi kontekstis annaks toetusmeede KOVile ka garantii, kuna 50% juhendaja palgast oleks tagatud riiklikust fondist. Lisaks saaksin mina käsunduslepingu asemel töölepingu, mis annaks mulle tugevamad sotsiaalsed tagatised.

Ehk siis vallaeelarve mitte ei kaotaks, vaid võidaks toetuse kasutamisest, samuti võidaksin sellest mina. Mõlemad osapooled saaksid ka paljuräägitud ebastabiilsetes koroonaoludes märkimisväärse toe ja kindluse.

Eestikeelne koorilaul Ida-Virumaal ei püsi selle najal, et me aeg-ajalt koosolekutel ja konverentsidel halame juhendajate vähesuse ja huvi puuduse üle.

Minu küsimusele, miks seda toetust ei kasutata, pole Lüganuse vallavalitsuse kultuurinõunik osanud vastata juba peaaegu kahe nädala jooksul. Mitte keegi ei tea, mitte keegi ei tahagi teada. Kiire kõne sõpradest koorijuhtidele kinnitab, et Lüganuse ei ole siinkohal erand. Ehk siis maakonnas, kus on eestikeelse koorimuusikaga kõige hapumad lood, ei viitsi keegi toetusmeetmega tegelda.

Küsimus ei ole ainult minus ja minu koorijuhitasus, vaid suhtumises. Oleme aastaid rääkinud, et koori- ja tantsujuhte napib. Seda eriti väljaspool Tallinna.

Juhatan praegu kokku nelja koori, neist kolmega kasutame palgatoetust. Lüganusel ei tee seda. Kui mul tekiks praegu, lähtuvalt piiratud ajaressursist, vajadus valida neljast koorist kolm, kellega jätkata, siis pole vist raske arvata, mis saaks edasi.

Eestikeelne koorilaul Ida-Virumaal ei püsi selle najal, et me aeg-ajalt koosolekutel ja konverentsidel halame juhendajate vähesuse ja huvi puuduse üle, et siis pärast kohvipausi taas laiali sõita. Kõik algab tellija ehk üldjuhul KOVi suhtumisest. Ma mõistan KOVi eelarve piiratust ning paraku seda kummalisem see kõik tundub, kuna praegu jäetakse raha lihtsalt vastu võtmata. On see kadedus, hoolimatus, kius või rumalus… Ma ei tea. Aga meetme kasutamine oleks panus, mille KOV saaks anda valdkonna hoidmisel ja arendamisel. Tänukirjad on toredad, kuid paraku arveid mina ja mu kolleegid nendega maksta ei saa.

Möödunud suvel oli mul üle pika aja põhjust külastada Narvat, käisin Vabaduse teatrifestivalil. Kogu Eesti kontekstis täiesti omanäoline ja vapustav sündmus, mille korraldas väga erilise hõnguga teatrikeskus. Ma ei räägi siin ainult teatrist − kogu (eesti) kultuuri puhang, mis Narvas tekkis. Eestikeelne professionaalne nüüdisaegne teater. Teater, millelaadset on vahel isegi Tallinnas ja Tartus keeruline leida. Fantastiline!

Kohalike omavalitsuste valimiste tuules on linnatänavad poliitikuid täis. Kanalisatsioonitorustikest ja kergliiklusteedest on enamik juba "kõrgemale" jõudnud, joostes, sinimustvalged rinnas, mööda uulitsaid ning lubades meile rahvuskultuuri ja riigi igavest õitsengut, heaolu ja õnne. Ja nendesamade poliitikute silme all (ja tihti ka osalusel) loobutakse Vaba Lava toetamisest Narvas.

Üle pika aja on see teatrikeskus Narvas tavapäraste korruptsiooniuudiste kõrvale toonud midagi silmatorkavalt positiivset. See avaldab mõju nii Narvale endale kui ka linna välisele imagole. Üks eesti keele ja kultuuri tugipunkt Narvas on juures.

Ja nüüd… nagu ikka. Sõnades oleme valmis "keele, kultuuri ja isamaa kaitseks dzotile viskuma", kuid päriselus ei toeta, paneme kinni. Kallid kultuuriministeerium ja Narva linnavalitsus − see on täiesti masendav. Ma ei hoia ennast tagasi ja mul ei ole piinlik öelda, et te olete täiesti lollid.

Kas kultuuriminister Anneli Ott kujutab ette, et Vaba Lava Narvas on veel palju enamat kui teater? Kas Narva linnavalitsus mõistab, et peale nende igapäevaste korruptiivsete liivakastimängude on neil veel mõned, tegelikult märksa olulisemad ülesanded piirilinnas täita?

Eestikeelse professionaalse teatri püsimine piirilinnas peaks olema ministeeriumi ja linna ühine huvi ja uhkus, mitte ebameeldiv kohustus, mille eest bürokraatlike võtetega peitu poetakse.

Kreenholm hääletati üheks riiklikult oluliseks kultuuriobjektiks, kuid kelle jaoks te seda seal ehitama hakkate, kui vahepeal tekkima hakanud publiku lihtsalt välja suretate? Kui te ei suuda praegu Vaba Lava üleval pidada, siis kuidas peetakse edaspidi üleval kõiki neid riiklikult tähtsaid kultuuriobjekte?

Vastupidi "rahvuslaste" hirmutamiskampaaniale väidan, et ei ole meie hädades süüdi ei muulased, globalistid, homod ega Euroopa Liit. Me ise kõige selle ilu tegijad.

Võin mõnele Lüganuse valla või Narva linna poliitikule oma koorijuhi- ja õpetajapalgast õhtusöögi välja teha, kui ta on valmis mulle neid asju kuidagimoodi mõistetavalt selgitama.

Tagasi üles
Back