Anvar Samost: inflatsioon tuleb Eesti elu muutma

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

Majandusanalüütikud suudavad olulisi näitajaid aasta ulatuses õigesti ette näha reeglina siis, kui ühiskonnas valitseb stabiilsus, midagi ei muutu. Niipea, kui sekkuvad tegurid, mida varem teada ei ole, lendavad kõik prognoosid aknast välja.

Ükskõik kui palju arvutusvõimsust ja parendatud mudeleid keegi ei kasuta, tulemus on ikka sama, ajalugu ei kordu, aga ennustused osutuvad sellest hoolimata või just selle tõttu taas valeks.

Alati muidugi kõik ei eksi. Lisaks juhusele aitavad muutusi täpsemalt ette näha kogemus ja võime märgata seoseid.

Mäletan hästi, kuidas märtsis 2009 käis Tallinnas endine Venemaa presidendi Vladimir Putini majandusnõunik Andrei Illarionov ning juhuse tõttu sattusin temaga õhtust sööma. Tundus, et niigi ränk ülemaailmne majanduskriis liigub üha suurema kaose suunas. Languse süvenemist ennustasid paljud analüütikud.

Aga Illarionov ütles, et tema viimased paar nädalat väga enam ei muretse, sest varsti hakkab paremaks minema. Olin üllatunud ja kahtlev. Illarionov vastas, et ta vaatab regulaarselt Hiina ehitusettevõtete armatuurterase tellimusi ning need on hüppeliselt kasvanud, mis osutab, et kriis saab järgmiseks aastaks läbi. Praegu teame, et nii läkski.

Võimalik, et Putini endisel nõunikul lihtsalt vedas, aga pigem oli siiski tegu oskusega mitte takerduda massiarvamusse ning eristada õigeid nõrku signaale.

Tihti juhtub muidugi, et signaalid on lausa väga tugevad, aga grupimõtlemine ja väljakujunenud maailmakäsitlus ei luba neid näha.

Näiteks on sellestsamast 12 aasta tagusest finantskriisist alates suured keskpangad ennenägematus mahus rahapakkumist suurendanud. Ilma igasuguse kahtluseta pidi see viima kiire raha väärtuse vähenemise ehk inflatsioonini, aga keskpangad ise viimaste kuudeni seda ei tunnistanud.

Nõrkadeks signaalideks olid seekord koroonapandeemia tekitatud tarnehäired, mis toorainete hinnatõusuahela lahti päästsid. Tagantjärele tarkus paljudele.

Suure osa inflatsiooni mõjust saavad tarbijad eeloleval talvel kätte energiahindade kaudu. Ka siin oli juba aastakümneid mitte nõrku, vaid tugevaid signaale, mis praegu juhtunut ette ennustasid.

Kuidas võinuks elektri hinnad jääda lõpmatuseni stabiilseks või lauge kõverana tõusma, kui nii Eesti lähipiirkonnas kui suurtes Euroopa riikides suleti alates 1990. aastatest tootmisvõimsusi, kuid uusi nende asemele ei rajatud? Halbade asjaolude, nagu plaanimajandusliku sekkumise ja gaasitarnete pidurdumise või hüdroenergia madalate varude kokkulangemine pidigi varem või hiljem päästikuks saama.

Turg püsib nõudlusel ja pakkumisel ning kui pakkumine ära langeb, siis läheb hind kiiresti üles. Kui kaup on väga vajalik − nagu elekter −, siis väga kiiresti. Kahjuks on selge ja tugev signaal ka tõsiasi, et ühtegi uut elektritootmisvõimsust pole võimalik lühikese ajaga rajada. See tähendab, et kõrged hinnad on aastateks püsiv reaalsus.

On halb, et keegi pole inflatsiooniks valmis. Nooremad inimesed ei mäleta seda enam ning ei tunne massiivse hinnatõusu tegelikku jõudu. Nii kuuleme valitsuse liikmetelt soovitusi küsida toimetulekutoetust, et hinnatõusu mõjusid leevendada.

Suur inflatsioon on alati poliitiline. See on olemuselt kõiki sotsiaalseid pingeid ja lõhesid suurendav ning stabiilsust vähendav. Valitsused lagunevad, valimisi kaotatakse.

Eriti hull on ühiskondlikus plaanis asi siis, kui inflatsiooni põhjused on samuti puhtpoliitilised, nagu meil praegu energiahindadega on. Naiivne oleks arvata, et tavaline valija ei mõista, kui küüniline on maailmavaatelise eesmärgi nimel nende igapäevakulutusi suurendada ja soovitada juhul, kui enam hakkama ei saa, sotsiaalabi peale kolida. Nii Eestis kui mujal lääne kultuuriruumis on võimalus ise toime tulla ja oma tööga end toita inimliku väärikuse alus.

Eriti hull on ühiskondlikus plaanis asi siis, kui inflatsiooni põhjused on samuti puhtpoliitilised, nagu meil praegu energiahindadega on.

Kohe on tulemas kohalikud valimised. Enne neid jõuavad Eesti inimesteni septembri elektriarved. Aga pisut enam kui aasta hiljem on juba riigikogu valimised ja karta võib, et majandusanalüütikud, kes üksmeelselt ennustavad selleks aastaks inflatsiooni vaibumist, kõik eksivad.