/nginx/o/2013/07/04/1873666t1hba2c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/11/05/14184417t1h244c.jpg)
Kas Eesti parlamentaarses, kuid tegelikult ehk täitevvõimu poole kaldu olevas demokraatias on valitsuse liikmete töös võrreldes rahva valitud saadikutega eeliste kõrval ka miinuseid? Loomulikult on ja lahkuva keskerakondlasest kultuuriministri Anneli Oti juhtum on nende miinuste selge näide.
Mida konkureerivad poliitikud ja ajakirjandus Anneli Otile lisaks soovimatusele end koroonaviiruse vastu vaktsineerida ette heitsid? Eelkõige vähest varasemat kokkupuudet kultuurivaldkonnaga, ebapiisavat tähelepanu kultuuriasutustele ja -teemadele ning vaieldavat juhtimispädevust. Täiesti võimalik, et tegelikuks pideva avaliku arvustamise põhjuseks olid hoopis ministri isikuomadused, millel võis, aga ei pruukinud olla seost kultuurihuvi või juhtimisega.
Kui säravaid ja võimekaid poliitkuid ei tule riigikokku, siis satub ka valitsuse liikmeks järjest tihedamini neid, kes lihtsalt lati ületamata jätavad.
Sama Anneli Ott juhtis riigikogu liikmena Euroopa Liidu asjade komisjoni, mis on parlamendi alalistest komisjonidest üks olulisemaid nii käsitletavate teemade ja liikmete poolest kui ka valitsuse positsioonide kujundamises. Ei mäleta, et korduvalt, kui üldse, oleks keegi avalikult tõstnud küsimuse Oti teadmistest, kogemustest või pädevustest nii suure rolli täitmisel. Oleks aus arvata, et varem omavalitsuste tasandil tegutsenud poliitikul võiks olla Euroopa Liidu (ja selle kaudu väga paljude erinevate valitsemise valdkondade) puhul vähem pädevust, kui ühe ministeeriumi juhtimisel vaja läheb.
Samas on see loogiline. Valitsuse liikmetel on Eesti igapäevaelus rohkem võimu, nad on riigikogu liikmetest ja riigikogu komisjonide esimeestest palju nähtavamad. Lõpuks on riigikogu liikmeid 101, kuid valitsuse liikmeid 15. Seega koondub ministritele mitu korda rohkem tähelepanu, mis võib olla nii positiivne kui negatiivne.
Enamasti positiivset tähelepanu on ministritest võimalik nautida välisministril. Tema tegevuse avalik kuvand on seotud Eesti (tihti tseremoniaalse) esindamisega välismaal. Vaid harva tuleb ette kriise, kus välisminister näib mingil määral süüdlasena, enamik seda positsiooni täitnud poliitikutest sellist kogemust ei saagi. Üsnagi samalaadsed eelised on ka kaitseministri tööl. Eesti pea pidevalt kasvavate eelarvetulude ning väheste maksumuudatuste tõttu toob tihti võimalusi heas valguses särada ka rahandusministri amet, mis paljudes teistes riikides on palju vastuolulisem.
Teiste ministrite võimalus sattuda või jäädagi negatiivse tähelepanu alla on suurem. Eestis on peaaegu alati konflikte pakkunud ka kultuuriministri portfell, enamasti seetõttu, et kultuur on Eestis väga tähtis, kultuuriavalikkus väga mõjukas, prominentseid isikuid täis ja strateegilises kommunikatsioonis pädev, kuid valdkond ise võrreldes ambitsioonidega jätkuvalt alarahastatud. Varasemast kogemusest olulisem on siin ministri poliitiline talent ning mõjukus oma erakonnas ja valitsuses tervikuna.
Olen viimastel aastatel korduvalt kirjutanud, et andekate uute inimeste lisandumine poliitikasse on riigikogu kahaneva tähtsuse mõjul pidurdunud. Samas näeme, et kui säravaid ja võimekaid poliitikuid ei tule riigikokku, siis satub ka valitsuse liikmeks järjest tihedamini neid, kes lihtsalt lati ületamata jätavad. Kaja Kallase valitsuses võib küsimärgi kirjutada päris mitme nime taha, mõlemas erakonnas.
Aga lõpuks on üks valitsuse liige, kel on kõige rohkem võimu ja võimalusi, kuid ka kõige rohkem tähelepanu ja kõige raskem töö. See on peaminister.
Viimasel kolmel peaministril on üks ühine joon. Nad on kõik näinud seda Eesti kodumaise poliitika kõrgeimat positsiooni kui omamoodi auhinda. Esimesena astus sellele rajale Taavi Rõivas, kes selgelt ei saanud aru, miks ei lasta tal auhinna kättesaamise järel piisavalt särada, miks tekib kogu aeg vasakult ja paremalt kriitikat ja segavaid sündmusi ning kuidas sai nii minna, et just talle mõeldud Euroopa Liidu eesistujariigi peaministri rambivalgus langes teenimatult Jüri Ratase sülle. Kuigi vähem, siis samu hoiakuid lasi paista Rataski ning Kaja Kallase puhul on frustratsioon sama silmapaistev kui Rõivasel.
Aga ministri või peaministri amet ei ole kuldmedal kooli eeskujulikult lõpetamise eest. Õiged vastused ei garanteeri võimalust olla heade aegade valitsusjuht, täpsemalt: õigeid vastuseid polegi olemas.