VAMBOLA PAAVO ⟩ Äratame Jõhvi jaama elule!

Ajakirjanik Vambola Paavo. Foto: Erakogu

Vanad jaamahooned on osa ajaloost ja kultuurist. Neil on palju jutustada. Kuhu jõudis 19. sajandil terastee ja rajati jaamad, sinna tekkis elu ning seal hakkas arenema majandus.

Tallinna-Narva-Peterburi raudteel on tänaseks vanust 151 aastat. Omaaegsed jaamahooned on mitmetel põhjustel kadunud. Osa puresid ajahammas ja loodusjõud, osa hävitas Eesti Raudtee oma hoolimatuses ise.

Kui sõita rongiga pealinnast Narva, võib säilinud ehitised ühe käe sõrmedel üles lugeda. Jäädavalt on kadunud Kiviõli, Püssi, Kohtla, Toila ja Vaivara jaamahooned. Imeväel on alles Sonda ja Jõhvi, ehkki needki on armetus seisus.

Me ei ole nii vaesed, et ei suuda oma raudtee ajalugu väärtustada ega säilitada.

Hiljuti sattusin sotsiaalmeediast lugema üleskutset taastada Jõhvi jaamahoone. Oli nii tulihingelisi pooldajaid kui ka skeptikuid. Viimased peavad taastamist raha ja aja raiskamiseks. Kas tõesti?

Jõhvi jaamahoone on juba pikka aega kehvas seisus. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Kindlasti tuleb Jõhvi jaamahoone korda teha, anda sellele tänapäevane hingamine, maksku see mis maksab. Tegemist on arhitektuurilise mälestusmärgiga oma ajastust. Stalinistlikku arhitektuuri naljalt enam ei kohta. Kõiki selle ajastu ehitisi ei saa ju hävitada. Sellisel juhul peaks lammutama terve Kohtla-Järve kesklinna ja maha tõmbama mõnedki rajatised Jõhvis.

Me ei ole nii vaesed, et ei suuda oma raudtee ajalugu väärtustada ega säilitada. Laseme küll lendu kümneid miljoneid, mille otstarbest ei saa keegi aru. Kõige suurem süü, et Jõhvi 1951. aastal valminud jaamahoone on armetus seisus, lasub ennekõike kohalikul omavalitsusel. Kemplemised vallas on näide selle kohta, mida tähendavad oskamatus, poliitiline klannikäendus ja mõistuse puudumine.

Aeg on anda Jõhvile uus hingamine ja tuua väljastpoolt sisse värsket verd. Kas või ajutiselt. Mujalt tulija vaatab alati teise pilguga.

Jõhvi jaamahoone täpne koopia asub Jõgeval. Sealne rajatis on oluliselt paremas seisukorras. Nii Jõgeva maavalitsus kui linn pöörasid paar aastakümmet tagasi tähelepanu ajaloole. Jõhvi võimu pole see huvitanud.

Praeguse Jõhvi raudteejaama kohale rajati 1929. aastal reisijatele puidust ootepaviljon. Peatuse nimeks sai Jõhvi alev. Enne suurt sõda oli Jõhvi piirkonna oluline jaam. Esimene hoone oli oma aja kohta esinduslik ja rahvas kutsus seda hellitavalt Pätsu jaamaks. Kui riigivanem saabus pealinnast rongiga, siis mõistagi liikus ta läbi siinse jaama Toila Oru lossi. Pätsile ja tema saatjaskonnale oli jaamas eraldi ruum.

Paraku lasid sakslased pilkupüüdva hoone 1944. aasta hilissuvel õhku. 1951. aastal, kui ümbruskonnas arenes juba hoogsalt põlevkivi kaevandamine ja arendati tööstust, kasvas nõudlus tööjõu järele. Seda toodi sisse Venemaalt. Seetõttu oligi rongiga sõitjatele, ennekõike just Leningradist tulijatele-minejatele, vaja kohta, kus rongi oodata. Jõhvi jaam teenis rahvast nõukogude ajal ausalt. Sai isegi siit palju kordi Moskva rongile mindud ja tuldud. Täna on see nostalgiline minevik.

Lagunenud jaamahoone ennistamine on kallis, tuleb koostada projekt, teha kalkulatsioon ja leida ehitaja. Kuna raudteearhitektuuri mälestised võib Eestis kahe käe sõrmedel üles lugeda, siis oleks kohane ka riigi toetus. Mingi osa summast peab jääma kohaliku omavalitsuse õlule. Lisaks tuleb taastamistöödel arvestada muinsuskaitse ettekirjutustega.

Kui asi teostuks, võiks Jõhvi jaamahoones asuda Ida-Virumaa ja Jõhvi külastuskeskus koos väikese muuseumiga. Sellist regioonis minu teada ei ole. Tulija saaks siin ülevaate piirkonna ajaloost. Võiks olla väljas vanad raudteelaste vormid ja rongipiletidki. Neid kodudes veel leidub.

Kindlasti võiks restaureeritud hoonesse teha restorani, kus pakutaks nõukaaegseid sööke. See oleks nostalgialaks − mujal maailmas osatakse seda hinnata. Noorem põlvkond ei tea nõukaajast midagi.

Parim näide vana jaamahoone elluäratamise kohta on Elva. Seal asub praegu kohalik külastuskeskus. Kui Elvas on koos rongi- ja bussijaam, siis miks ei võiks see tulevikus Jõhviski nii olla.

Praegune Jõhvi bussijaam ei kannata kriitikat. Selle üle, et viia bussijaam raudteejaama, vaieldi juba 1990. aastate keskel, ent kuhugi välja ei jõutud.

Jaamahooned olid omal ajal väravad, sealtkaudu tuldi ja mindi. Oma tähendust pole need minetanud tänagi. Ainult pealehakkamist ja tahet on vaja. Raha ei ole maailmast otsa lõppenud.