R, 7.10.2022

ANNELI LAMP ⟩ Vabadusvõitlusest, lumest ja jõuludest

Anneli Lamp
Vabadusvõitlusest, lumest ja jõuludest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Anneli Lamp, kirjanik ja luuletaja
Anneli Lamp, kirjanik ja luuletaja Foto: Erakogu

Tark tegu oleks praegu sõrmed paigal ja suu kinni hoida või kirjutada midagi sellist, mis inimesi tõeliselt ühendaks, aga… Ei usu, et ühe kirjatükiga hoobilt ühendada saaks ja eneseõigustuseks võin öelda, et olen neid valmiskirjutatud arvamuslugusid piisaval hulgal prügikasti teisaldanud ja pärast seda südamerahu seisundi saavutanud.

Kahjuks ei kesta see õnnis hetk kaua, sest pidevalt toimub ju midagi. Aktiivse sotsiaalmeedia tarbijana hoian end eluga kursis, päris pimeduses ei taha kobada, aga saasta eest oskan end hoida. Nii palju on elatud aastad ikka õpetanud. Eks need elatud aastad annavad ka enesekindlust mõnikord ilmaelule kaasa rääkida. Rahulikult ja leebelt, kuigi leebed tekstid pole populaarsed, aga ma ei hooli sest põrmugi.

Olen saanud külge sildi: õrnahingeline poetess, kes tahab kirjutada ainult headest asjadest. Meeleldi võtan omaks, sest alternatiiv − iga asja üle vinguv vanamutt − ei meeldiks sugugi. Tänast lugu prügikasti ei teisalda. Oma vanemate põlvkonna pärast. Vastasel juhul tunneksin end tänamatu jõmpsikana, kes ajaloost midagi õppinud pole.

Soovin, et tuisus eksides näeksime kaugel ees kedagi viipamas. Kedagi, kes meid pääsemisse juhiks.

Õnneks ei pea taevastesse sfääridesse lahkunud põlvkond praegust vabadusvõitlust nägema. Kohvikukemplust ja muud säärast. Nemad, kes nõukogude võimu tulles Pagarisse ja Patareisse veeti. Nemad, keda ülekuulamistel peksti, raudkappidesse kinni pandi, nõelad küünte alla aeti ja lõpuks Venemaa vangilaagritesse saadeti. Nemad, kes Siberisse küüditati. Vabadus tähendas seda, kui pärast tosin või enam aastat nälga ning sunnitööd taas kodumaale saadi. Milleks on pisenenud vabaduse mõiste praeguseks? Ega asjata öelda, et head ajad on halvad nõuandjad.

Novembri lõpus tähistasime priiuse pööripäeva. Priius on õige vähe pikem meie vangipõlvest, aga juba oleme ennast täis ning ülbed. Juba meelest läinud! "Priius, kallis anne, taeva kingitus…" ütlevad laulusõnad. Uus põlvkond, kes vabas Eestis kasvanud, ei teagi sellist laulu, aga priius tundub neile küll ilmselt taeva kingitusena, kaasasündinud inimõigusena. Päris nii vist ikka ei ole. Vabadussõda, Eesti riigi sündi, teist ilmasõda, aastakümneid kestnud nõukogude okupatsiooni ja laulvat revolutsiooni ei tohiks unustada.

Elu mõistmiseks soovitatakse aeg-ajalt selja taha vaadata, et teelt ei eksiks. Tänapäeval ei maksa elutarkus enam eurosentigi. Kurb küll, sest elutarkus soovitab rasketel aegadel kokku hoida. Nagu heitunud mesilaspere. Kahjuks oleme õrjetud herilased, kes oma õigust ja vabadust taga ajavad ning võimalikult valusasti nõelavad. Nõelajaid on igas vanuses ja leidub igas sotsiaalses grupis.

Olen vaikset metsaelu elades riigitruu ja seaduskuulekas. (Selle peale on ammu öeldud, et ega metsas elades saagi aru, kuidas see tõeline elu päriselt käib.) Kõik valitsuse otsused ei meeldi mullegi, aga sõna "kodanikuallumatus" kõlab ikka väga valesti. Nagu ebapuhtalt intoneeritud solfedžoharjutus. Kuidas see pisitillukene Eesti riik küll jätkusuutlik olla saab, kui me kõik eri suundadesse veame nagu luik, haug ja vähk?

Kui varasematel aegadel sobis seltskonnas alati ilmast rääkida, siis isegi see soovitus enam ei kehti. Ilm on teema, mis inimesed kohe tülli ajab. Jääb mulje, et ratsionaalne talupojamõistus ka ei maksa enam midagi. Millest on välja kasvanud suhtumine, et meetrite kaupa lund ja kõvad külmakraadid on ülistamist väärt ainuõige talv? Selline toob kaasa üüratud kütte- ja lumerookimiskulud, liiklusõnnetused, lumeraskuse all murdunud puud ja sisselangenud katused, surnuks külmunud kodutud… Mõõdukus on kõiges hea. Nii lume hulga kui ka külmakraadide puhul. Peaasi, et orased hästi talvituksid, on mu peamine argument.

Mõõdukus on oluline ka peagi saabuvate jõulude puhul. Sotsiaalne surve hakkab juba vaikselt pihta. Surve olla õnnelik. Ma pole originaalne väites, et just selline surve võimendab inimeste üksildustunnet veelgi. See on üldtuntud tõde. Mäletan, kuidas lapsepõlves see jõulumüsteerium mind endasse haaras ja erilisi tundeid tekitas. Hiljemgi veel.

Kui jõulud taas lubatud olid ning inimesed jõululaupäeva õhtul kirikutesse kogunesid, mängisin orelil koraale. Orelihelid ja külmas kirikus keerlev lauljate hingeõhk võis mind väga kõrgele ja kaugele viia. Kuid ka emotsioonide karikas saab lõpuks pilgeni täis. Nüüd piisab piskust. Nimetan seda arenguks, kui inimene elukaare edenedes järjest vähem vajab ning tarbib.

Jõulutuled põlevad mu aknal siiski. Kuna võtan talviseid teeolusid tõsiselt, pole tähtis, et kõik lapsed korraga koju tuleksid. Mõnikord on nad üldse ära kaugel maal, aga see ei loe, sest ema südames on lapsed alati kohal. Mõtlen neil päevil loole, mille autorit enam ei mäleta. Pereisa läks jõuluõhtul tuisuga tuletikke laenama ja tuisku ta jäigi. See oli vaene ja emata pere. Lapsed ootasid akna all. Äkki nägid nad isa kuju, kes viipas. Vanem õde haaras kõige väiksema sülle ja nii nad sumpasid läbi tuisu, isa ikka kaugel ees viipamas ja kutsumas. Loo lõpp on õnnelik: lapsed pääsesid heade inimeste juurde sooja.

Soovin, et tuisus eksides näeksime kaugel ees kedagi viipamas. Kedagi, kes meid pääsemisse juhiks. Ühiskonda, kus valitseks soojus ja inimlikkus, mõistmine ja rahu. Kui see veel võimalik on.

Märksõnad
Tagasi üles