JUHTKIRI ⟩ Haldusreformi suurim tüli seisab ees
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
3. detsember 2021, 23:49
/nginx/o/2021/12/03/14240377t1h49fb.jpg)
Kui suurele haldusreformile järgnenud nelja aasta jooksul ei hakanud volikogud kodurahu huvides koolide kinnipanemise või väiksemaks muutmise otsuseid tegema, siis äsja valitud volikogud sellest ilmselt ei pääse.
Hinnangud haldusreformi esimese nelja aasta kohta on suuremalt jaolt subjektiivsed ja põhinevad eri inimete tunnetusel, nagu tuleb välja ka tänasest Põhjaranniku loost. Osa inimesi leiab, et vallavõim on kaugenenud ja elu edeneb põhiliselt vaid vallakeskustes, teiste meelest ei ole see sugugi nii.
Vallajuhid ja soovitavalt ka volikogude saadikud peavad aga süvenema ka Exceli tabelitesse ning hindama, mis on ühe valla jaoks jõukohane ja mis tõmbab hinge kinni.
Riigi makstud ühekordsed ühinemistoetused on kulutatud, nüüd tuleb põhiliselt ise hakkama saada. Elanike ja maksumaksjate arv pole kusagil kasvanud, küsimus on pigem, kuidas vähenemist pidurdada.
Koolide osas on aga omavalitsused omamoodi nõiaringis. Õpilaste vähenemisel muutub koolide ülalpidamine üha kulukamaks. Aina keerukam on leida kooli ka uusi õpetajaid ja varem või hiljem jätab see jälje hariduse kvaliteedile.
Samas annab koolide sulgemine veelgi rohkem hoogu juurde inimeste ärakolimisele. On ju kool lisaks laste õpetamise majale ka kohalik aktiivse elu maamärk. Kui selle uksele ilmub tabalukk, siis muutub see paik veelgi tugevamalt ääremaaks.
On rohkem kui tõenäoline, et koolide kinnipaneku ja allesjätmise pärast tekivad volikogudes suured madinad, mis saavad ilmselt ka nii mõnegi umbusalduse ajendiks. Aga ühe võimu mahavõtmine ei lahenda probleemi olemust.
Maakoolide tuleviku osas on vaja selgemat plaani ka riigivõimult. Kui väikekoolid aitavad hoida elu ääremaadel, siis tuleb ka riigil nende püsimisse rohkem panustada.