ANVAR SAMOST ⟩ Aasta 2021: midagi ei läinud nii, nagu oodati

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: ERR

Kuigi paljudele inimestele Eestis võis lõppev aasta olla igati tore ja edukas, siis laiemalt mitmed ootused ei täitunud ja ka 2022. aastasse peab vaatama ettevaatlikult.

Suurimaks sooviks 2021. aasta alguses oli kindlasti tavalise elu juurde naasmine, nii maailmas kui Eestis. Koroonaviiruse vaktsiinid pidid selle hiljemalt sügisel saabuva karjaimmuunsusega tagama. Paljudes Euroopa riikides valitses niisugune kindlus veel napilt enne uue nakatumislaine tõusu novembris.

Tõsi, vaktsineerimine on kindlasti ära hoidnud surmasid ja leevendanud koormust haiglatele, aga aasta lõpus nägime taas piiranguid, sealhulgas Euroopa Liidu sisepiiride ületamisel, mis ju korduma ei pidanud.

Eestis 2021. aastal riigitüüri juures olnud kahele valitsusele võiks hulga etteheiteid kaela laduda. Vaktsineerimise korraldamine oli segane, vaktsineerituse tase ei jõudnud soovitud määrani, esimesel poolaastal olid koolid pikalt kaugõppel, vaktsineerimispasside põhjendatus on sarnaselt paljude teiste riikidega küsitav, maskinõudega ja politsei kasutamisega piirangute jõustamiseks on üle pingutatud, reeglid kohati arusaamatud. Kõike seda on tüütuseni korratud, nagu ka tõdemust, et viirus ja selle tõrjumiseks tehtud piirangud lõhestavad ühiskonda valusalt.

Eestis ja mujal arenenud riikides pole ühtegi tegevpoliitikut, kes oma kogemusest teaks, mida valuline inflatsioonilaine tähendab. See ajab sõna otseses mõttes hirmu peale.

Aga kohe kui võtta laiem vaade, tahaks kriitikaga tagasi hoida. Meie lähima, kultuuriliselt ja rahvastikult kõige sarnasema naabri Läti valitsus on ühiskonda pikalt ja karmilt kinni hoidnud, sealhulgas kuu aega sügisel. See ei ole toonud Eestist madalamaid nakatumise näite, haiglakoormus ning suremus on hoopis kõrgemad olnud. Küll on inimeste kojusundimine läinud miljardites eurodes mõõdetavalt kalliks ja kõik see raha on tulnud laenata. Pole vist tarvis lisada, kuivõrd palju konkurentsieelist oleks riigile andnud nii suurte laenude suunamine näiteks investeeringuteks.

Eesti koroonapoliitika paistab ratsionaalne välja võrdluses mitte ainult Läti, vaid suure hulga palju rikkamate riikidega.

Kuigi asjatundjad olid juba aastaid hoiatanud, et Euroopas ja Eestis vanade elektritootmise võimsuste sulgemine uusi elektrijaamu asemele rajamata viib järskude hinnatõusude ja varustushäireteni, tuli aasta lõpu energiahindade šokk ikkagi valitsusele ja ametnikele ootamatult. Tegelikult oleks sama võinud juhtuda juba aasta, kaks või kolm varem, kuid mitmed soodsad asjaolud lükkasid kriisi edasi.

Nüüd oleme lühikese aja jooksul näinud soovimatust valearvestusi tunnistada, kiirustades ümber kirjutatud varustuskindluse hinnanguid ja plaane uute tootmisüksuste rajamiseks, mis ei saa aga kuidagi leevendada pakkumise defitsiiti lähiaastate jooksul. Täiesti arusaamatu ja kurb on valitsuses vaidluste järel kokku lepitud plaan kompenseerida hinnatõus pooltele töölkäivatele inimestele keerulisel ja alandaval viisil.

Eesti Pank ja teised keskpangad on juba öelnud, et energiahindade tõus ei saa lõpmatult jätkuda. See on kitsalt vaadates õige, aga jätab arvestamata mõju, mida elektri ja gaasi mitmekordne kallinemine avaldab kõikide teiste kaupade ja teenuste hindadele. Inflatsioon pole ajutine, nagu keskpangad kevadel kordasid, oleme valulise inflatsioonilaine alguses. Eestis ja mujal arenenud riikides pole ühtegi tegevpoliitikut, kes oma kogemusest teaks, mida see tähendab. See ajab sõna otseses mõttes hirmu peale.

Võib vaielda, kas presidendivalimised andsid oodatud või ootamatu tulemuse. Pigem on argumente viimase kasuks, kuna oodati pikka ja käänulist protsessi valimiskogu kaudu ning võitjaks üht või teist poliitilist figuuri. Alar Karise erakondadeülese toetuse võtmeks oli aga kindlasti lootus, et tema erinevalt Kersti Kaljulaidist ootamatuid samme tegema ei hakka. Saab näha.

Peaminister Kaja Kallasel on tagasi vaadates 2021. aastast raske leida midagi toredat. Ei soovinud ta ju saada valitsuse juhiks, et tegelda koroonaviiruse tulekahjude iganädalase kustutamisega ning sadu tuhandeid inimesi tabanud hinnatõusuga. Võib aga juhtuda, et need kaks kriisi jäävadki Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuse ainsateks suurteks teemadeks.