R, 7.10.2022

KERDA EIERT ⟩ 13 aastaga on võimalik minna üle eestikeelsele haridusele

Kerda Eiert
13 aastaga on võimalik minna üle eestikeelsele haridusele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kerda Eiert, Ida-Viru haridusklastri Hariduskopter koordinaator, eestikeelse hariduse tegevuskava töörühma liige
Kerda Eiert, Ida-Viru haridusklastri Hariduskopter koordinaator, eestikeelse hariduse tegevuskava töörühma liige Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Eestikeelse hariduse tegevuskava on avalikuks aruteluks valmis. See on leebe oma tähtaegadega, kuid konkreetne tegevustega.

Kolmteist aastat on piisavalt pikk aeg, et saavutada mõju ning näha planeeritud tegevuste tulemusi. Kolmteist aastat on piisavalt pikk aeg, et iga kolme aasta tagant teha vahekokkuvõtteid ning vajaduse korral tegevuskava kohendada. Jätkugu meil ainult järjekindlust ning (poliitilist) tahet tegevusi päriselt ellu viia.

Strateegiline eesmärk seab sihiks, et aastaks 2035 on valdavalt üle mindud eestikeelsele haridusele. Seda konkreetset sihti ja väljaütlemist just oligi vaja. Me ei saa selles küsimuses jääda ootama, et omavalitsused oma koolidega hakkavad ise eestikeelse hariduse tagamiseks muudatusi tegema. Need põhimõttelised otsused on kellegi teise pärusmaa.

Me ei saa endale lubada, et hulk põhikooli lõpetajaid ei suuda isegi algtasemel ennast eesti keeles väljendada.

Jah, tõesti, praegu läheb aina enam muukeelseid lapsi eesti õppekeelega koolidesse. Ühiskonnas on justkui mingid muutused hakanud juba iseenesest toimuma ning võib tekkida küsimus, milleks meile seda tähtaega siis veel vaja. Strateegiline eesmärk on siiski nagu maamärk, mis võimaldab meil orienteeruda ning rohkete projektide ja tegevuste kuhjas endiselt õiget sihti hoida.

Praegu on hariduses liiga palju projektipõhisust. 2018. aastast lasteaiad ja 2020. aastast ka koolid saavad projektiraha lisaõpetaja palkamiseks tööks muukeelsete õpilastega. Kirjutatakse projekte, et saata õpilased õpilasvahetusse, käia kogemas eesti kultuuri mujal piirkonnas ning külastada põnevaid kohti, teha õpetajatele koolitusi, saata õpilased või õpetajad praktikale, keelelaagrisse jne.

Seda kõike saab teha ainult positiivse rahastusotsuse puhul. Kas kohustuslik põhiharidus saab olla tegelikult projektipõhine? Stabiilse rahastuse tagamiseks seome keelelaagrid ja muud eesti suhtluskeelt toetavad tegevused õppekavasse. Praegu on olnud lihtsalt liiga palju juhuslikkust ja pilootprojekte eestikeelse hariduse arendamisel.

Elukestva õppe strateegia 2020 järgi sooviti eelmise aasta lõpuks jõuda eesmärgini, et vene õppekeelega põhikooli lõpetajate osakaal, kes valdavad eesti keelt tasemel B1, on 90%. Tegelikkuses oli põhikooli lõpetajatest eesti keele valdajaid B1-tasemel 2021. aastal 60,5%.

Eestikeelse hariduse tegevuskavas on võetud kõrgem ambitsioon ning põhikooli lõpetaja keeleoskuse sihttasemeks seatud vähemalt B2. Kui realist olla, siis selleks, et noored saaksid järgmistel haridusastmetel edukalt hakkama, peaks neil olema omandatud isegi C1-tase. Positiivne on see, et oleme astunud siiski vähemalt ühe sammu olnust kõrgemale. Kuidas püstitatud sihttasemeid saavutada, see on juba teine küsimus.

Kus peitub siis komistuskivi, et põhikooli keeleõppe tulemused on nii madalad? Meie noored õpivad edukalt sooritama kontrolltöid ja eksameid, aga suhtluskeel on endiselt nõrk. Mida räägib see meie keeleõppe metoodika kohta ning mida me peaksime ette võtma, et eesti keelt ei õpetataks enam osas koolides vene keeles?

Me ei saa endale lubada, et hulk põhikooli lõpetajaid ei suuda isegi algtasemel ennast eesti keeles väljendada. Teada on fakt, et parema keeleoskusega inimestel on enamasti suuremad võimalused leida sobiv töö ja asuda edasi õppima järgmisel haridustasemel. Kehva riigikeele oskusega noore väljavaated järgmisele haridustasemele või tööturule suundumisel on oluliselt nõrgemad, tal puudub oluline vundament.

Praegu oleme olukorras, kus kutsehariduses, gümnaasiumis ning rääkimata veel kolledžitest, kustutatakse ainult tulekahju. Noored on jõudnud küll uuele haridustasemele, kuid keeleoskus on selline, mis ei võimalda edukalt hakkama saada. Eesti keele õppimise protsess peab olema süsteemne ning algama juba lasteaiast.

See on õilis mõte, kuid mida me teeme praegu gümnaasiumis, kõrg- või kutsekoolis õppivate noortega? Need noored on varasema süsteemituse mõrud viljad, mis ilmestavad teravalt keeleõppes tehtud varasemaid tagasihoidlikke otsuseid. Ja praegu, kui on loodud eestikeelse hariduse tegevusplaan, söandame me endiselt öelda, et kindlaks määratud tähtajad ei päästa. Mis siis aitab? Tähtajatus pole meid nendel aastakümnetel eesmärgini igal juhul viinud.

Üks komistuskivi, mis meie keeleõppe teel kindlasti seisab, on eesti keele (aine)õpetajate suur puudus ja kompetentsus. Eestis on kokku 26 384 õpetajat, kellest 3211 õpetaja eesti keele oskus ei vasta C1-tasemele, võõrkeele- ja muu emakeele õpetajatel B2-tasemele.

Ida-Virumaa haridusasutused otsisid möödunud kevadel ligi 130 töötajat. Umbes viiendik tööpakkumistest oli mõeldud eesti keele ja kirjanduse, eesti keele kui teise keele ja keelekümblusõpetajatele. Julgen sügavalt kahelda, kas kõik koolid leidsid sellise hulga pädevaid ja kvalifitseeritud õpetajaid.

Ida-Virumaa lausa januneb eestikeelsete (aine)õpetajate järele. Õpilaste motivatsiooni ja edu keeleõppes tagab paljuski suurepärane inspireeriv õpetaja. Selleks et maakonda rohkem selliseid sädeõpetajaid saada, alustame uue aasta alguses Hariduskopteris motivatsioonipakettide väljatöötamist. Me ei saa ju jääda lootma ainult heale õnnele, peame ka ise vähemalt pool maad sellele vastu tulema.

Eestikeelse hariduse tegevuskava loomine on ülioluline ning annab omavalitsustele ja haridusasutustele kindla suuna tulevikuks. Me ei räägi siin sunniviisilisest keeleõppele üleminekust, vaid noortele suurema vabaduse andmisest edasiste hariduslike valikute tegemisel. 13 aastat keeleõppe toetatud tegevusi on piisavalt pikk aeg, et üks praegu lasteaiaealine laps jõuaks eesti keele edukalt kooli lõpuks omandada.

Märksõnad
Tagasi üles