LAURI LÄÄNEMETS ⟩ Ida-Virumaa inimeste miljon maanteele jäetud tundi

Lauri Läänemets, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, riigikogu liige Foto: Dmitri Kotjuh / Scanpix

Igal hommikul ärkavad ja lahkuvad sajad tuhanded eestimaalased tund või rohkemgi varem, et võtta ette pikk tööle sõit, mida õhtul taas korrata. See tähendab, et need sajad tuhanded Eesti inimesed veedavad oma ärkveloldud ajast kaks tundi või enam lihtsalt sõites.

Ainuüksi Ida-Virumaal on selliseid inimesi hinnanguliselt kokku 2000. See tähendab, et igal aastal kulutavad Ida-Virumaa elanikud sõitmisele kokku üle miljoni tunni − aeg, mis tuleb pere, kodu, kogukonna, trenni või huvitegevuste arvelt. Inimese heaolu arvelt.

See kõik võib kõlada nagu üksikisikute valikute küsimus ja olmeprobleem, kuid ma julgen väita, et see näitab üht suurt probleemi, mis Eesti ühiskonda praegu vaevab. Inimestel pole võimalik leida tasuvat, motiveerivat või atraktiivset töökohta väljaspool suurlinnu.

Kui inimesel puudub igasugune võimalus leida endale normaalne töö oma kodukoha läheduses, on juba regionaalpoliitika läbi kukkunud.

Me oleme harjunud seda võtma paratamatusena, kuid see ei peaks ega tohikski nõnda olla. Riigi aktiivsem sekkumine regionaal- ja tööpoliitika kaudu võiks seda olukorda parandada ning anda inimestele tagasi nende uneaja ja vabaduse olla rohkem pere ja kogukonnaga. Sellist kontseptsiooni võiks nimetada 30 minuti Eestiks, kus igal inimesel on võimalik leida motiveeriv töökoht ning kõik elementaarsed teenused oma kodust 30minutilise sõidu kauguselt.

Ühest küljest võiks ju pidada positiivseks seda, kui inimene leiab endale mujalt tasuva töö. See võimaldab teenida rohkem kui kodukohas ning avardada oma karjäärivõimalusi. Kuid siin on ka varjukülg, sest tihti ajame me sassi aja hinna ja selle väärtuse. Praegu kulutavad eestlased igal aastal 6 miljonit töötundi edasi-tagasi tööle uhamisele ning see tähendab, et paljudel inimestel kestab tööpäev tavapärase 8 tunni asemel 10-12 tundi. Loomulikult on siin keskkonnajälg ja see, kui palju inimesed kulutavad auto ülalpidamisele ja kütusele ning mis on selle mõju leibkonna heaolule.

Hoopis teine mõõde on mõju inimesele kui üksikisikule. Maanteel veedetud tunnid väsitavad ning see mõjutab ka inimeste tööviljakust, mis pole hea ei inimesele endale ega suures plaanis ka tema tööandjale. Kannatab inimese 8-8-8 ehk töö, vaba aja ja une tasakaal, mis on üks vaimse tervise põhialuseid. Rääkimata sellest, kuidas maanteel põletatud tunnid piiravad inimese sotsiaalset elu, sest oma perega kodus olemise, sportimise või kogukondlike tegevuste asemel istume me maanteel. Kõige halvemal juhul ongi säärasel ulatuslikul tööpendeldusel saatuslikud tagajärjed pereelule.

Aastaid on räägitud, et avalike teenuste kadumine piirkondades on inimeste liikumise peamine põhjus, kuid reaalsus on see, et bürokraatia saab inimene riigiga enamasti internetis aetud, ka muud vajalikud teenused, nagu näiteks pangandus, on veebi kolinud. Õigupoolest ainult abielluda või surra pole võimalik riigiga "otse ja kohapeal" suhtlemata.

Peamiseks pendeldamise põhjuseks on ikkagi madal palk või oskustele vastava töökoha puudumine kodu läheduses ning see ajabki inimesed iga päev maanteele närve, aega ja kütust põletama. Kui kodukohas pole leida atraktiivset tööd, lahkuvad tööealised, koos nendega lapsed ja pered ning lõpuks ka teenused, millel pole enam tarbijaid − postipunktidest koolideni.

Igasugune jutt regionaalarengust on jutuks siiani ka jäänud. Arvatakse, et regionaalset konkurentsivõimet on võimalik säilitada, pakkudes kiiremat või mugavamat ühistransporti ja suuremaid maanteid selleks, et sõita ikkagi teise linna tööle. Sisuliselt on meie arusaam regionaalpoliitikast olnud see, kuidas oleks inimestel võimalikult mugav minna suurde linna tööle, mitte see, kuidas tuua rohkem atraktiivseid töökohti maale.

Betooni valamine, tühjalt loksuvad tasuta bussid, raudteeliiprid ja neljarealised kiirteed lõikavad maapiirkonnad pooleks, mitte ei tõsta nende konkurentsivõimet. Saagem ühest asjast aru: kui inimesel puudub igasugune võimalus leida endale normaalne töö oma kodukoha läheduses, on juba regionaalpoliitika läbi kukkunud.

Kui me võtaksime selgelt sihiks 30 minuti Eesti, siis tähendaks see seda, et kõik avalikud investeeringud peaksid teenima eesmärki, et kohalikel elanikel oleks võimalik saada tööle vähem kui poole tunniga. Ülejäänud aeg on pere, sõprade, hobide ja puhkamise jaoks, kuid ühtlasi ka selleks, et hoida inimese töövõimet ja avada seeläbi tema potentsiaali.

See eeldab lihtsalt seda, et riik lähtub kõigis oma edasistes investeeringutes sellest, et majandusarengust tõusev kasu jaguneks ühtlasemalt ning toetaks maapiirkondi nende kurnamise asemel. Konkreetsemalt peame olema piirkondliku majandusarengu kavandamisel ja elluviimisel oluliselt ambitsioonikamad kui seni.

Minu ja sotsiaaldemokraatide ettepanek on eraldada kõigile linnadele ja valdadele väljaspool niinimetatud kuldset ringi Euroopa Liidu raha 5 miljonit eurot. Võrreldes valitsuse kriisipaketi või kas või Tallinna uue haiglahoone eelarvega on see summa pigem tagasihoidlik. Meie arvutuste kohaselt võimaldaks selline investeering luua vähemalt 15 000 uut ja tasuvat töökohta üle Eesti − keskmiselt puudutaks see 1000 töökohta igas maakonnas, ka Ida-Virumaal.

Tegemist pole raha loopimisega helikopterilt, vaid esimese sammuga sihikindlas kavas, mis on suunatud suurele ja vajalikule muudatusele. Riik saab luua töökohti ka üksi: avalikus sektoris ja avalike teenuste vajaduse järgi. Kui maal keegi ei ela, ei vaja ju neid teenuseid ka keegi. Samas saab riik hoopis olla toeks ettevõtlikele inimestele, kes soovivad arendada kohalikku majandustegevust piirkondades ning luua seeläbi tasuvaid töökohti erasektoris.