ERIK GAMZEJEV ⟩ Rahanappus on võtnud omavalitsustelt vabaduse (1)
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
16. veebruar 2022, 20:23
Kui keskvõim tahab tõeliselt, et linnad ja vallad muutuksid tugevamaks, siis tuleb riigi maksusüsteemi muuta nõnda, et omavalitsused saaksid maksudest endale püsivalt suurema tüki kui praegu.
Enne mullu sügisel toimunud kohalikke valimisi tõid optimismist pakatavad kandidaadid enamikus omavalitsustes valijate ette uljaid plaane, kuidas nad kohalikule elule uut hoogu hakkavad andma. Argielu tegelikkus on aga selline, et kui valitud võim ametisse asus, oli riik juba üle 95 protsendi tuludest seaduste ja määrustega paika pannud. Nõnda on see laias laastus olnud aastakümneid. Kuid see nii-öelda iseseisvat otsustamist sümboliseeriv singikiht paksu leivakääru peal on muutumas järjest õhemaks.
Eesti omavalitsused ei saa tegutseda põhiseaduse vaimus iseseisvalt, kui nende finantsvabaduse kett on nii lühike nagu praegu.
Eesti põhiseadus ütleb, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused. Aga võrdluseks, kuidas saaks näiteks üks perekond teha oma elu korraldavaid otsuseid, kui valitsus oleks tema eelarve kindlalt ära lahterdanud: 1000 eurot peab minema eluasemekuludeks, 500 eurot tohib kasutada toidu ostmiseks, 400 eurot sõiduki ülalpidamiseks, 300 eurot riiete ostmiseks ning vabakavaks ehk oma valikuteks, millele raha kulutada, jääb vaid 100 eurot. Seejuures on ka sissetuleku teenimise viisid täpsete raamidega piiratud.
Rahandusministeeriumist tuleb ühtelugu teateid majanduskasvust ja palkade suurenemisest. See peaks ju tähendama, et ka omavalitsuste tulud kasvavad mühinal. Samas on tegu keskmiste näitajatega, mis piirkonniti kõvasti erinevad. On ilmselge, et keskmist tirivad tugevasti ülespoole Tallinn ja selle ümbruse vallad. Suurema osa omavalitsuste eelarvetes sellist tulude kasvu ei peegeldu.
Ida-Virumaa keskuse Jõhvi tänavuse eelarve seletuskirjas on näiteks öeldud, et 2022. aastal on majanduskeskkond endiselt ebakindel, valla tulubaasi kasv saab olema tagasihoidlik, kuid samas põhitegevuse kulude mahtu tuleb suurendada vabariigi valitsuse õigusaktide kohaselt.
Eesti suuruselt kolmanda linna Narva linnapead Katri Raiki paneb mõtlema, kui vaene on Narva linn ja kui vastutusrikas on seda vähest raha suunata. Paratamatult jäävad vaeslapse ossa kultuur ja sport.
Praeguse inflatsiooniralliga kasvavad aga järsult ka omavalitsuste möödapääsmatud kulud. Elekter ja kütus kallinevad ühtmoodi nii Tallinnas kui Narvas. Lihtsalt Narva kõhnas eelarves annab see märksa tugevamalt tunda, sest koolimajad, lasteaiad ja kultuurimajad vajavad ikka nii elektrit kui ka kütmist.
Omavalitsused satuvad järjest plindrisse ka ehitushindade kallinemise tõttu. See annab tunda ka nende objektide puhul, mille rajamiseks on riigilt tulnud kindla suurusega toetussumma. Ehitushanke pakkumuste avamisel selgus näiteks, et Kohtla-Järve linnal tuleb uue põhikooli ehituseks võluda välja lisaks veel kaks miljonit eurot, Jõhvil 1,3 miljonit eurot. Kõvasti on kallinenud ka teede hooldus ja mitmesugused muud teenused, mida omavalitsus peab osutama.
Küllap annaks veel midagi kärpida. Tõmmata koomale koolivõrku, vähendada ametnike arvu, valgustada vähem tänavaid, peatada kavandatud investeeringud. Aga üldjuhul pidurdaks see kohaliku elu arengut ja tooks kaasa veelgi kiirema elanike väljarände.
Reformierakond ja Keskerakond lubasid aasta tagasi sõlmitud koalitsioonileppes, et nad seisavad tugeva kohaliku omavalitsuse eest ja töötavad välja programmi tasakaalustatud arengu tagamiseks kogu Eesti territooriumil. Väikekoolide sulgemise innustamine kommiraha eest, nagu on haridusministeerium välja pakkunud, ei aita jõuda nende loosunglike eesmärkideni.
Samal ajal on praegune valitsus tulnud välja mitmete programmidega, kus linnad ja vallad saavad taotleda lisaraha olgu siis hoonete soojustamiseks, rattateede ehitamiseks või mingiks muuks otstarbeks. See raha kulub kindlasti ära. Kuid kohaliku elu edendamine ei saa käia ainult projektide ja taotluste toel. See rahapott, mida kohalik omavalitsus saab ise oma kandi elu edendamiseks kasutada, peaks olema püsivalt praegusest priskem. Samuti tuleks mõelda, kuidas kasvaksid omavalitsuste tulud ka sõltuvalt sellest, mida rohkem uusi ettevõtteid sellesse linna ja valda rajatakse.
Eelmine Eesti president Kersti Kaljulaid märkis mullu suvel linnade ja valdade päeval tabavalt, et praegune omavalitsuste tuluskeem on tekitanud huvi just magavate, aga mitte töötavate või ettevõtlike inimeste vastu. Ta tõi ka esile, et kui Euroopas tehakse avalikest kulutustest keskmiselt kolmandik keskvalitsusest madalamal tasemel, siis Eestis jääb omavalitsustele üksnes veerand.
Eesti omavalitsused ei saa tegutseda põhiseaduse vaimus iseseisvalt, kui nende finantsvabaduse kett on nii lühike nagu praegu.
Milline võiks olla parem omavalitsuste rahastamise süsteem, et see ei lööks samas tasakaalust välja kogu riigi maksusüsteemi, võiks tõusta just aasta enne riigikogu valimisi üheks poliitilise debati teemaks. Kõik riigikogusse kandideerivad erakonnad tahavad ju saada hääli peale Harjumaa ka teistest valimisringkondadest. Tühipaljast õõnsat juttu, et toetame tugevaid omavalitsusi, ei saa enam tõsiselt võtta. Kui erakonnad soovivad tõeliselt, et ääremaastumine ei süveneks, on vaja sisulisi ja konkreetseid muudatusi ka omavalitsuste tulude suurendamiseks.