KALLE LAANET ⟩ Meie Eesti sünnipäev!

Kalle Laanet, kaitseminister, saarlane Foto: Marianne Loorents / Scanpix

Prantslased ütlevad "Petit est beau" − väike on ilus. Mõnikord ka "Petit est bon" − väike on hea.

Nii olen ma alati meie armsast Eestist mõelnud: väike ja ilus! Ometi on sellel väikesel maalapil koos kõigi veesilmade ja rannikumerega mitmekesisust, millest jätkub terveks eluajaks uurimiseks ning uudistamiseks, ja mitte ainult looduses, vaid paljudes valdkondades. Oma praeguseid kohustusi kaitseministrina täites mõtlen igas olukorras, iga koha ja nähtuse juures paratamatult ka meie julgeolekule ning riigikaitsele.

Ja sama paratamatu, eelkõige inimlik on, et võrdlen kõike oma kodukandi mätta otsast, sageli − nagu saarlasele kohane − rohkem ikka naljaga pooleks. Ning eks Saaremaad ongi naljakas mannermaa maakondadega võrrelda, kuid Ida-Virumaaga on see siiski päris tõsiselt mõeldav.

Muidugi pole mõtet sajanditetagust taaka ja eelarvamusi tänapäeva tirida. Nii pole ka mõtet nõukogude võimu kuritegusid meie kaasaegsetele kaasmaalastele üle kanda. Eelarvamused on eksimise esivanemad!

Kuidas küll?

Kõigepealt piirneb Ida-Virumaa mitmest, no olgu − kahest küljest veega. Saaremaad piirab meri kõikjalt vaid tinglikult: idas oleme tammiga meie armsa Muhu küljes ja Väike väin muudkui kuivab, põhjas, peaaegu et ülehüppamiseks alluva Soela väina taga on vägev Hiiumaa, lõunas, pisut kaugemal Kihnu, Läti ja Ruhnu... Saarlastel on piir välismaaga ja nii on see ka idavirulastel − ühtedel läänes, teistel idas. Suuruse poolest on kaks maakonda praktiliselt võrdsed ja rannapangad on vaatamisväärsused nii Viru- kui Saaremaal.

Kuid siit algavad erinevused, ning ma ei kõnele enam oma kodusaarest, vaid Ida-Virumaast ja suuremast osast teistest maakondadest. Valdav keel on siin vene keel, suurem osa rahvast ei ole etnilised eestlased. Tööstus on mõjunud keskkonnale rohkem kui suurtes linnadeski, tulevik on aga sellesama tööstuse jätkusuutlikkuse või siis -suutmatuse tõttu väga ebakindel.

Ja riigipiiri taga on naaber, keda tänases olukorras ei saa kahjuks sõbralikuks pidada.

Suured ülesanded vajavad tegelemist, lahendamist.

Aga pisut kitsamalt. Kas vene keel ja teistsugune kultuuritaust on probleem? Kas ja kuidas mõjutab see Eesti − või olgu kas või "ülejäänud" Eesti − elu?

Kas 21. sajandil peame pelgama teisest rahvusest, teist kultuuri esindavat inimest? Mäletan väga hästi meie põhiseaduse preambulit ehk sissejuhatavat selgitust, kuid kas ajaloolised tõsiasjad ja asjaolude muutumine viimase rohkem kui 30 aasta jooksul on Eesti riigi olukorda selles asjas halvemaks teinud? Muidugi mitte, ikka paremaks! See on ilmselge, kuid vajab mõningates olukordades meenutamist, esile tõstmist − et siin maal pole kunagi nii rahulikult elatud ja end nii kindlalt tuntud.

Minu tänaste tööülesannete ehk Eesti julgeoleku ja riigikaitse seisukohast on Ida-Virumaa samaväärne maa- ja piirkond nagu iga teine. Välja arvatud vaid piiriäärne asukoht ning sellest tulenevad ülesanded, kohustused ja kulud.

Ja põhjuseks ei ole pelgalt Eesti kuulumine NATOsse ja Euroopa Liitu ehk siis asjaolu, et poliitiliselt kuulume me maailma suurimasse majandusühendusse ja maailma suurimasse sõjalisse kaitseallianssi. See kindlus ja teadmine toetub ennekõike asjaolule, et sõltumata emakeelest ja rahvusest, eelistab tüüpiline idavirumaalane Eesti elanikuks, soovitavalt ka kodanikuks olemist alternatiividele. Emakeelest, usust, muinasjuttudest hoolimata oleme kaasmaalased.

Praegune Pariisi linnapea Anne Hidalgo on Hispaanias sündinud hispaanlanna. Londoni linnapea on Pakistani juurtega Sadiq Khan. Kas 21. sajandil peame selle üle imestama?! Kas peame imestama, et näiteks rongijuhtideks õpivad nii mehed kui naised? Lollus! Muidugi pole mõtet sajanditetagust taaka ja eelarvamusi tänapäeva tirida. Nii pole ka mõtet nõukogude võimu kuritegusid meie kaasaegsetele kaasmaalastele üle kanda. Eelarvamused on eksimise esivanemad!

Ja veel. Kas oleme muukeelsetele Eesti elanikele riigikeele õpetamisel läbi kukkunud, nagu väidab mõni oportunist? Sellele küsimusele vastamiseks soovitan minna ja isiklikult suhelda Ida-Virumaa noorema rahvaga. Jagan teiega oma kogemust meie kaitseväe koosseisust: muudest rahvustest, erisuguse emakeelega kaitseväelased saavad eesti keeles hästi hakkama, sama hästi kui oma riigikaitseliste ülesannetega.

Tulen veel korraks, nii poolnaljaga, tagasi Ida-Virumaa ja Saaremaa võrdluse juurde, just keele asjus. Nii nagu eestlaste noorem seltskond vene keelt ei kõnele, nii jääb mõnigi mandrimaine turist Sõrves kohalikega nende murdekeelt kuuldes kah nõutuks. Aga lõpuks saadakse ikka hakkama, Virumaal kas või inglise, Saaremaal koguni kirjakeeles.

Head vabariigi aastapäeva ja elagu Eesti!