ANNELI LAMP ⟩ Inimlikkusel pole rahvust

Anneli Lamp, kirjanik ja luuletaja Foto: Erakogu

Tunnen end praegu koolilapsena, kes kirjutab kodukirjandit. Seekord vene emakeelega inimestele. Aga mitte seepärast, et õpetaja käskis või et tahaksin head hinnet saada. Või siiski? Eks ma ju olengi üks paljudest õpilastest koolis nimega Elu, üsna keskpärane, aga mitte lootusetu. Tahaksin saada paremaks inimeseks, Elava Südamega Inimeseks. Kui rasked ajad seda ei õpeta, mis siis veel?

Seepärast kirjutan nii, nagu süda sõrmi klahvidel juhib, lootes jõuda teiste avatud ja avanevate südameteni. Mu sisemist sundi kirjutada õhutas takka Jõhvi vallavolikogu esimehe Vallo Reimaa postitus Facebookis. Tsiteerin: "On oikumeeniliste jumalateenistuste aeg. On aeg, kus Ida-Virumaa venelased, ukrainlased ja valgevenelased peavad suutma ühises mures üksteisel käest kinni võtta, rääkida, kuulata kaaslase muret ja nutta. Vaid üheskoos on võimalik välja tulla ka kõige võimatumatest olukordadest. Teadke: meie, eestlased, oleme teiega, nagu ka kogu demokraatlik maailm."

24. veebruar oli minule kolme pitseriga püha: Eesti Vabariigi aastapäev, ema sünni(aasta)päev ja isa Vorkutast tagasi tulemise päev (1956). Oli püha juba enne minu sündimist kuni aastani 2022. Sel aastal löödi neljas pitser. Verine. Pitseri lõi üksainus inimene − agressor Putin, kes ei esinda mitte mingil kombel kogu Venemaad ega vene rahvast, vaid ainult iseenda patoloogilist võimuiha. Jõuetu on mõelda, et kui hälbega tavainimene mõistetakse tapatalgute eest eluks ajaks vangi (näiteks Norra terrorist Breivik), siis Putinil olekski justkui õigus tappa Vene ja Ukraina sõdureid, tsiviilisikutest rääkimata.

Kasvasin üles nõukogude filmikunstiga ja vaatan praegugi kanalilt ETV+ suurepäraseid vene filme. Nii kerkiski sõja puhkedes mu silme ette pilt surma saavatest noortest vene sõduritest, kes on sõtta viidud. Just nimelt vägisi viidud, sest kes läheks vabatahtlikult sõtta ja surma, kui pole tegu just kodumaa kaitsmisega? See pole venelaste, vaid ainuüksi Putini sõda. Kui oled ise naiseks-eluandjaks sündinud ja poegi sünnitanud, saab sinust automaatselt sõduriema. Kõikide surevate sõdurite ema. Kirjutangi lihtsa naise positsioonilt, kuigi minu poeg ei sõdi. Aga vahet pole. Teised ju sõdivad ning surevad. Empaatia pole mind hüljanud, kuigi igapäevane elu on halvatud. Ei suuda mõelda igapäevaseid mõtteid. Valutab nii süda kui ka pea. Maailm pole turvaline ning arengud võivad olla ettearvamatud ja seninägematud.

See pilt langenud vene sõdurist on pärit ka mu ammu surnud ema juttudest. Teise maailmasõja lahingute ajal nägi ta üht langenut oma talu põllul. Surnud noore mehe lokkis juuksed lainetasid tuule käes ja meenutasid mu emale tema venna omi, kes oli samuti Punaarmeesse mobiliseeritud. Jäigi see vene sõdur võõrasse mulda ega tulnud tagasi ka mu ema vend. Ema leinas teda kogu elu.

On jäänud vaid kaks rahvust: inimlikkus ja kurjus.

Laupäeval seisti, marsiti, peeti kõnesid ning lauldi Narvas, Tallinnas, Tartus ja teistes Eesti linnades rahu eest. Mujal maailma linnades samuti. Ka Venemaa linnades protestitakse. Vene inimesed ütlevad intervjuudes, et nad on sõja vastu ja politsei väänab neil käed selja taha ning viib ära. Vene inimesed ütlevad, et neil on häbi olla venelane, sest nad pole Putiniga nõus. Putiniga, kes oma sõnul vabastab Ukrainat natsistide käest. Ukrainat, kes kaotas Teises maailmasõjas Hitleri Saksamaaga võideldes miljoneid inimelusid. Millal nad natsideks muutusid? Putinit ennast võrreldakse Hitleriga. Täiesti arusaamatu, et selline kurjategija (inimeseks ei suuda teda nimetada) esindab ja valitseb Venemaad.

Käisin Venemaal viimati 2018. aastal. Isa jälgedel Vorkutas. Kartsin hullumiseni, sest sõitsin ju sama teed, mida mööda kunagi vangide ešelone veeti (noh, ma olengi selline ülitundlik). Teel hirm kadus. Ja teate, miks? Tänu neile vene inimestele, kellega koos ühes vagunis sõitsime. Nelikümmend kaheksa tundi järjest nagu silgud pütis. Tänu neile vene naistele, kes mind ravimteega turgutasid ja mu oimukohti leevendavate salvidega tohterdasid, kui ennast väga halvasti tundsin. Ka Vorkuta linnas kohtasin vastutulelikke inimesi ja linngi tundus südamelähedane, kuigi isa oli sääl 12 aastat vangilaagrites vaevelnud. Võib-olla just seepärast? Lappasime raamatukogus läbi tohutul hulgal raamatuid, et mu isa nime leida. Tulutult. Lõpuks oskas üks hea hing viia mind kokku õigete inimestega. Need olid kaks meest, kaks sõpra: venelane ja ukrainlane. Mõlemad äärmiselt sümpaatsed. Venelane näitas oma arvutiekraanilt mu isa toimikut. Leidsin selle, mida olin otsima läinud. Uskumatu! Ukrainlane oli aga südamest tänulik eestlastele, kes tema Punaarmeesse mobiliseeritud isa kogu Saksa okupatsiooni aja ühes metsatalus varjasid. "Sain sündida ainult tänu eestlastele," ütles see mees. Enam mul nendega sidet pole, sest Putini režiimi tingimustes võivad sellised kontaktid Vene kodanikele ohtlikuks saada.

Lapsepõlvest mäletan muldvanade inimeste ennustusi, et kord pääseb Metsaline valitsema ja siis tuleb maailma lõpp. Seda ennustavad loodusõnnetused, haigused ja sõjad. Me näeme praegu, kes see Metsaline on. Kartsime, aga ei uskunud, et verine ajalugu võib korduda. Ometigi kordub ja inimesed surevad. On jäänud vaid kaks rahvust: inimlikkus ja kurjus. Mis keelt keegi kõneleb, pole enam oluline, sest ainult inimlikkus võib maailma päästa.

Keegi ei pea häbenema oma vene rahvust seepärast, mida Putin teeb. Küllap koletis ja metsaline oma kuritegude eest kord ise vastutab. Kahjuks kulub selleks aega ja − mis põhiline − meeletul hulgal mõttetult kaotatud inimelusid. Jah, taevas meie riigi kohal on veel selge, aga kauaks? Kõik avatud südamega inimesed on mures. Metsaline ei kuula inimlikkuse ja südame häält, aga me ise saame kurjusele vastu seista, kui kokku hoiame.

Kui mul on väga rasked ajad, lähen Jõhvis just vene kirikusse (nii ma seda kutsun), kuigi olen luterlane. Süütan küünlad, löön risti ette ja palvetan. Praegu on oikumeeniliste jumalateenistuste aeg, nagu ütles Vallo Reimaa. Päästa suudab meid vaid Jumal või Vääramatu Jõud või kuidas iganes keegi seda nimetab. Ja inimlikkus.