L, 4.02.2023

MAIT SEPP ⟩ Mille poolest ma saadikuna targemaks sain?

Mait Sepp
Mille poolest ma saadikuna targemaks sain?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mait Sepp, Jõhvi volikogu asendusliige aastatel 2017-2021
Mait Sepp, Jõhvi volikogu asendusliige aastatel 2017-2021 Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kui Niina Neglason 2017. aasta suvel helistas ja tegi ettepaneku kandideerida Jõhvis kohalike omavalitsuste valimistel, siis ega ma tõesti õieti mõistnud, millesse end segan. Seda vaatamata asjaolule, et mu isa (Uno Sepp) oli pikka aega sama volikogu liige ja onu (Aldur Pääro) tegev mitmes valla- ja linnavalitsuses.

Aga eks kõike peab ju ise kogema ja ninaga juures olema. Seda enam, et hinges värises tunne, et mu kodulinnas on poliitikaga midagi hästi valesti. Nii valesti, et kohe kuidagi ei saa ilma isikliku sekkumiseta olla või elada. Kellel tahes tekib samasugune tunne, siis soovitan julgesti: sekkuge, valige, kandideerige!

Mõnes mõttes mul vedas, et ei saanud 2017. aastal täissaadikuks, vaid käisin volikogus aeg-ajalt asendusliikmena. Millegipärast sattusin saadikukohustusi täitma Jõhvi ajaloo ja arengu jaoks dramaatilistel võimuvahetuse hetkedel. Vedas ses mõttes, et sain näha volikogu tööd seest- ja samas justnagu väljastpoolt.

Need on erinevad maailmad. Näiteks ei paista väljapoole see sisuline töö, mida volikogus ja komisjonides tehakse. Nii jääb poliitikast vähe huvituvale inimesele üsna ähmane ettekujutus, kuidas üks või teine otsus sünnib. Istuvad seal mingid paksud koos ja tõstavad kätt. Susserdavad, posserdavad ja tülitsevad omavahel, üks kriis ajab teist taga. Jällegi, kui kellelgi peaks selline poliitikute sõimamise enesetunne peale tulema, siis kandideerige ise. Või lugege istungite protokolle. Või tulge volikogu istungeid pealt vaatama.

Üks üllatav nähtus, mida ma volikogus olles jälgisin ja mille ümber tegelikult kogu see nelja-aastane poliitiline kemplus Jõhvis käis, on see, kuidas saadikud suhtuvad omavalitsuse rahakotti.

Tõsi küll, volikogu liikmena paistabki suur osa poliitilisest võitlusest malemänguna, kus ohtralt analüüsivõhma kulub küsimusele: "Millise käigu vastased selle peale teevad?" Niimoodi on reaalsustaju kiire kaduma.

Igal juhul olid need neli volikoguaastat väga valgustavad ning nüüd on päris palju asju, mis minule paistavad teisiti. Näiteks see, et tavaliselt oleme harjunud mõtlema, et volikogus istuvad ühe või teise valimisliidu või erakonna esindajad. Tegelikult on saalis koos 21 kaugelt üle keskmise ambitsioonikat isiksust. 2017. aastal kokku tulnud seltskonnast leidsid umbes pooled, et nad on väärt vallavanema või vähemalt volikogu esimehe kohta.

Nende ohjes ehk koalitsioonis hoidmine on paras hookuspookus, mida on volikogu köögieluga mitte kursis oleval inimesel raske mõista. Kui saadik tahab omapäi asjatada, siis, nagu Jõhvis korduvalt selgus, ei aita siin isegi parteidistsipliin. Olen varemgi Eesti erakondi kritiseerinud, ent ühe meil hiilgava klounietenduse andnu puhul on mu tunded paarikümne aasta tagusest kergest pettumusest nüüdseks üle kasvanud teravaks kibestumiseks. Niikaua kui erakondade peakontorites pabistatakse partei turustamise, turusegmentide kindlustamise ja reitingu üle rohkem kui elu enda pärast, jään ma kohalike omavalitsuste valimistel ikkagi hääletama valimisliitude poolt.

Üks üllatav nähtus, mida ma volikogus olles jälgisin ja mille ümber tegelikult kogu see nelja-aastane poliitiline kemplus Jõhvis käis, on see, kuidas saadikud suhtuvad omavalitsuse rahakotti. Selles valitseb põhimõtteline, kui mitte öelda maailmavaateline lõhe, millega põrkumine ajas mul suu imestusest ammuli.

Nimelt on ilmselgelt inimesi, kes näevad kohaliku omavalitsuse finantse kui hooletult maha pillatud kukrut, millest paistavad ahvatlevad sajalised. Rahatähed, mille eest saab endale bensujaamast kabanossi osta. Kui, eks ole, piltlikult väljenduda.

Teistele on see meie kõigi ühine raha, mis on kokku kogutud selleks, et meie ühist elu paremaks teha.

Õnnetuseks oskavad mõlemasse gruppi kuuluvad inimesed valimisplakatitel täpselt samamoodi naeratada. Nende eristamine enda jaoks peab olema demokraatlikus ühiskonnas elada sooviva kodaniku valimiseelne töö ja kohus. On muidugi üks lihtne viis vahe tegemiseks: nimelt kipub esimene seltskond oma rahakoti neile usaldanud valijaid lolliks pidama. Lennukad loosungid ja napakad lubadused − need peaksid vaimustuse asemel kohe kahtlusi tekitama.

Möödunud nelja aastaga süvenes mu usk ja armastus demokraatia vastu. Jah, võin ka ise pidada pika loengu selle ilmakorra nõrkadest kohtadest. Aga näiteks vabal valimissüsteemil on üks ületamatu ja varjamatu voorus. Ütleme niimoodi, et meie maine elu koosnebki jamadest ja probleemidest, mis ajavad üksteist taga.

Vahel arvame, et mingite probleemide lahendamiseks on õige valida ühtesid inimesi, ja teinekord tundub, et vajame end esindama hoopis teisi. Neid, kes saavad murede lahendamisega hästi hakkama, valime veel kord. Kes aga mitte, siis tühise nelja aasta pärast saadame nad minema. Tehtud vigasid valime parandama hoopis teised tegelased või kandideerime ise.

Meil tõesti ei ole vaja oodata aastakümneid mõne "rahva isa", vahepeal ogaraks läinud vanamehenässi lahkumist, et eluga edasi minna.

Ja ses mõttes eelistan ma iga kell mõnd valitsuskriisi, ükskõik kui tühine või halenaljakas selle põhjus ka ei tunduks, kui et känguda "igavese stabiilsuse" all.

Märksõnad
Tagasi üles