/nginx/o/2022/03/04/14408400t1hbdba.jpg)
Midagi niivõrd kohutavat nagu praegu Ukrainas linnades leidis Ida-Virumaal viimati aset 78 aastat tagasi. Mõne päeva pärast möödub just nii palju aastaid sellest, kui Nõukogude armee lennukitelt alla heidetud pommid tegid maatasa peaaegu kogu Narva linna.
Saja lennuki osalusel toimunud suurpommitamisel heideti Narva linnale õhust tuhandeid pomme, millele lisandus suurtükituli. Leegimeres hävisid tuhanded hooned, muu hulgas ka 17. sajandist pärit vanalinn. Seda, milline nägi Narva välja enne seda hävitustööd, saab praegu näha vaid vanadelt fotodelt või Fjodor Šantsõni loodud maketilt. Vanalinna taastamine on jäänud eelkõige unistuseks ja praegune Narva on sootuks teistsugune linn.
Meenutades seda hävitustööd ja mälestades hukkunud inimesi, on veelgi võimatum uskuda, et midagi sellist kordub 78 aastat hiljem meist vaid tuhande kilomeetri kaugusel Euroopas.
Narva pommitamine ei olnud sõjaajaloolaste hinnangul sõjapidamise taktika seisukohast vajalik. Pigem oli see sihikindel hävitustöö. Sellele ei ole õigustust, kuid sõjaolukorras on selliseid asju ikka tehtud.
Praegu Ukraina linnu pommitav Venemaa aga isegi ei tunnista, et käib sõda. Nende juhid räägivad mingit küünilist mõistukõnet operatsioonist, demilitariseerimisest ja denatsifitseerimisest. Sõja mõistet on keelatud Venemaal isegi kasutada. Rahus elanud Ukraina inimeste ja linnade hävitamise õigustamiseks välja käidud põhjused on jaburad ja absurdsed, mida ei suuda enam uskuda ka paljud Venemaa inimesed. Kuid neilt on võetud isegi võimalus seda öelda, sest avalikult kahtlejaid ähvardab äsja kehtima hakanud seaduseparandusega 15aastane vangistus.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)