Naiste elu võimalikkusest maal

Ligi 90% vastanuist soovitaksid maaelu ka oma lastele. Foto: Shutterstock

Koroonaviiruse rünnak näitas, et mõistlik on elada kuskil, kus asustus on pigem hõre. Venemaa rünnak Ukrainale tegi puust ja punaseks, et tühjad maapiirkonnad on suur julgeolekuoht.

Ent mida näitab statistika? Statistikaameti andmetel elas 2021. aastal Eesti maapiirkondades umbkaudu 168 000 naist, mis on 28% ehk pisut alla kolmandiku kõigist naistest. Paraku on see osakaal aastatega järjest vähenenud, sest naised, eriti noored ja vallalised, kolivad linna või mõnda teise riiki. Paljusid Eesti maapiirkondi iseloomustavad kahanev rahvastik, üksikute eakate naiste ülekaal ning pruudipõud. Naiste lahkumist maalt kiirendab külakaupluste, koolide, postkontorite, raamatukogude ja perearstikabinettide sulgemine.

Riigi jaoks on äärmiselt tähtis, et inimesed, eriti noored naised, tahaksid maal elada ja seal oma lapsi kasvatada ning et selleks oleksid loodud vajalikud tingimused. Probleem on olnud terav juba mõnda aega.

Eesti naisteühenduste ümarlaua (ENÜ) läbiviidud uuringu eesmärk oli teada saada, kuidas elavad Eesti maapiirkondade naised täna. Ida-Virumaal küsitleti 2021. aasta alguses 83 naist.

Riigi jaoks on äärmiselt tähtis, et inimesed, eriti noored naised, tahaksid maal elada ja seal oma lapsi kasvatada ning et selleks oleksid loodud vajalikud tingimused.

Kodulähedase alg- ja põhikooliga oli Ida-Virumaal rahul vaid 29,9% vastanutest, mis on Eesti maakondade madalaim tulemus. Vastustest selgus, et mitte kõik eestikeelsed vanemad ei taha panna oma lapsi kakskeelsesse kooli. Viidati ka õpetajate kehvale kvalifikatsioonile ning õpetajate puudusele.

Gümnaasiumiharidusega on rahul pisut rohkem küsitletutest: 39,2%. Rahulolematuse põhjuseks tuuakse vene õppekeelega koolide õpetajate puudulikku riigikeeleoskust ning seda, et eestikeelne kool asub kaugel.

Pretsedenditult madal on rahulolu kutseharidusega: sellega on rahul vaid 8,6%. Põhjuseks toodi eestikeelsete erialade piiratud valik.

Huviharidusega on rahul vaid kolmandik küsitletutest ehk 33,2%. Põhjusena on toodud, et huviringide-koolide valik on kitsas, juhendajaid pole piisavalt ja kui ringe jagubki, siis pole need kõikidele taskukohased.

Internetiühendusega pole rahul 62,2% vastanuist. Probleem on terav, sest tegemist on suure maakonnaga ja internetikaabli paigaldus on kallis. Õhu kaudu leviv internet aga pole kuigi töökindel. Uuritavatel on olnud probleeme ka mobiilsideleviga. Nagu on öelnud üks vastanu: "Isegi helistamiseks pean minema õue või akna alla rääkima, muidu katkeb ja hakib."

Postiteenusega ei ole rahul 64,8% küsitletutest. Rohkem rahulolematuid on veel vaid Võrumaal, kus neid oli 65,91%. Põhjuseks tuuakse, et post jõuab kohale alles õhtul, kirjad tulevad paari nädala pärast, postkasti polegi, lähim pakiautomaat on 40 km kaugusel. Samas oli vastanute hulgas ka neid, kelle ajalehed on kodulähedases postkastis juba kell 9-10 ja hommikukohv möödubki lehte lugedes.

Koolibussidega ollakse Ida-Virumaal üpris rahul, sama ka maakonnasisese ja linnadevahelise ühistranspordiga. Vastanud märkisid, et ühistranspordikorraldus on tunduvalt paranenud. Abi on ka rongiliiklusest, mis toimib bussigraafikutega samas taktis.

Siiski tundub see rahulolu petlik, sest kodu läheduses töötab vaid 36,3%, seevastu üle 50 km kaugusel aga 63,7% küsitletutest. Välja aitab isiklik auto, mida omab üle 80% maal elavatest peredest. Seepärast on oluline kohalike teede seisukord, millega jääb rahule vaid 14,0% küsitletuist. Kokkuvõtlikult öelduna: "Teed pole tolmuvabad, on auklikud, suured autod kihutavad, valgustust pole, metsloomad jooksevad pidevalt teele, müratõkked puuduvad."

Sotsiaalteenustega on rahul vaid 9,8% küsitletutest, mis on maakondade arvestuses kõige kehvem tulemus. Kusjuures 16,7% küsitletutest on seda meelt, et olukord on haldusreformi tagajärjel muutunud veel kehvemaks: kodukant on muutunud ääremaaks, sotsiaalteenustele juurdepääs on läinud keerulisemaks, mõned varem harjumuspäraseks saanud teenused on kadunud.

Rõõmustav oli, et kogunisti 75,2% Ida-Virus küsitletutest on leidnud rahuldust pakkuva töö. See protsent on pisut kõrgem vaid Tartu- ja Harjumaal (vastavalt 78,7% ja 76,3%).

Ka idavirulaste hinnang kodukandi turvalisusele oli üllatavalt kõrge: väga turvaliseks pidas seda 54,8% küsitletutest (kõige kehvem tulemus oli Jõgevamaal − 44,1%).

Maal elamise eelistena nimetasid vastanud puhast õhku, vaikust, turvalist ja stressivaba keskkonda, kus on vähem müra, reklaami ja tulesid, aga on linnulaul, kaunis ümbrus, mets oma andidega ja looduses liikumise võimalused. Uuriti ka seda, kas nad soovitaksid maaelu ka oma lastele − seda teeks ligi 90% vastanuist.

Naised kipuvad maal olema haavatavam pool. Kui naine kaotab töö, siis on tal kodule lähemal uut tööd leida sama hästi kui võimatu (65% vastanutest). Kaugelt tööl käimine on aga kehvapoolsete, autosid lõhkuvate teede ning kasvavate kütusehindade tõttu järjest kulukam.

Paraku pole omavalitsustel ressursse selleks, et teha teed korda ja muuta kiire internet meie e-riigis kättesaadavaks kõigile. Omavalitsuste võimuses on naiste töökohtade loomise toetamine, näiteks rentides neile soodsalt sobivaid ruume jne. Koostöös riigiga on see töö tulemuslikum ja seetõttu on riigi abi ülioluline.